Romantikutele kohustuslik

Need, kes on Claydermani kontserdil juba käinud, või kel on tema heliplaadid koduses fonoteegis, teavad muusiku käekirja suurepäraselt.

Oma väljakujunenud stiilist pianist kõrvalepõikeid ei harrasta. Ka seekordne kontsert tõotab kujuneda kevadiselt värskeks romantikapuhanguks.

Claydermanile sekundeerib Leedu muusikutest koosnev keelpillitrio. Üheskoos tulevad esitamisele kaunid ballaadid. Nende seast ei puudu ka näiteks "Ballade pour Adeline", mis vaatamata sellele, et esmasalvestus toimus kolmekümne aasta eest, kuulub siiani maailma enimtunnustatud romantiliste helitööde hulka.

Staari esinemisprogrammi mahub päris palju lugusid. Alustades Johann Sebastian Bachi ja Franz Liszti meloodiatest liigub kava läbi 20. sajandi popmeloodiate kaasaega välja.

Claydermani heliloojast produtsendi Olivier Toussaint'i ning Prantsuse muusiku Paul de Senneville'i paladega vaheldumisi tulevad esitamisele Webberi "Don't Cry For Me, Argentina", Williamsi "Harry Potter Melody" ning mitmed Billy Joeli palad.

Mõnele võib kontsert tunduda ülearugi magus, kuulajate enamiku on see aga siiani heldima pannud. Lihtsaid ja ilusaid asju pole maailmas kunagi liiga palju. Claydermani muusika on üks sellistest nähtustest.

Claydermani sõnum on läbipaistev ja selge, mingit vihjete mängu muusik ei armasta. Laitmatult pressitud ülikonnas ja kohustusliku küünlajalaga klaveril mõjub muusik endiselt galantse kavalerina, kes on valmis sületäie roose ulatama igale naisele, kes teda on kuulama tulnud. Kuigi vanust on muusikule tiksunud juba 55 aastat ning oma tuntumaid palu on ta sadadel erinevatel lavadel lugematuid kordi mänginud, mõjub Clayderman poisikeselikult siirana.

Enda sõnul armastab ta ka ise seda muusikat, mida teeb ning elavaid esinemisi naudib ta üle kõige.