Lugeda tuleb ridade vahelt

Kõik kurdavad (kaasa arvatud mina), et haridussüsteem peaks noori rohkem eluks ette valmistama ja andma praktilisi teadmisi, mida hiljem erialaselt kasutada saab. Ent kust ometi tuli see tohutu masside kompromiss, et just elu õpetamine on koolide number üks eesmärk?

Noored, veel kujunemisjärgus inimesed on alatasa mingit sorti segaduses. Oma kogemusest tean, et tahame leida tõde ja vastuseid suurtele ideoloogilistele dilemmadele ning kõike võimalikult ruttu. Loogiline siis, et 45minutiline malliga kõrvunurkade joonistamine muudab natukene rahutuks.

"Miks ma seda teen?" mõtleb õpilane ning tihtipeale nõustuvad ka vanemad (kes minu väite huvides loodetavasti enam hetkel ei mäleta, mis kõrvunurgad on), et paljut õpitust pole kunagi otseselt vaja.

Ülikoolis algavad loengud eesmärkide seadmisega. Ka kooliõpikute sissejuhatavas tekstis on mõni kirjas. Õnneks ei väideta neis eesmärkides aga kunagi, et magnetismivalemite tundmine teeks kellestki julgema, osavama ja parema inimese.See pole õigupoolest kunagi nii olnudki.

Kool on mõeldud silmaringi avardama, üksikuid konkreetseid oskusi lihvima ning mõtlema panema.

Õppeasutused, jah, vormivad inimesi - veedame seal ju need aastad, mil oleme kõige mõjutatavamad. Järele mõeldes oleks aga päris kohutav, kui olekski olemas mõni institutsioon, mis annaks meile 9-12 aasta jooksul õiged ohjad kätte ning jagaks praktilist infot, kuidas olla vahva kokk või majandusteadlane.

Me ei oskaks siis enam eraldada vähetähtsat olulisest ning muutuksime koolist ning õpetajate sõnadest otseselt sõltuvaks. Vastused küsimustele tuleb ikka ise otsida.

Me õpime, kuidas elada, raha teenida või usaldusväärseid inimesi ära tunda, kui viitsime ainult ridade vahelt lugeda.

Autor: Ellen Murula