Ottomar: oleks üllatus, kui hindu ei vaataks

Rae vallas elav Ottomar saab kokkuleppeliselt iga kuu vanematelt 800 krooni - 200 sellest laekub pangaarvele, ülejäänu antakse sularahas. Tema sõnul võib see süsteem tunduda veidi naljakas, ent on tegelikult väga mugav, praktiline ja toimib suurepäraselt.

Lisaraha, mis võib kuus ligi 500 kroonini ulatuda, küsib noormees aeg-ajalt vanematelt erinevatest meelelahutusüritustest osavõtmiseks. Oma taskurahast ei pea Ottomar katma ka telefoniarvet ja trennitasu. Selles osas aitavad ema ja isa.

Pangakaardi sai noormees 7aastaselt. Seda kannab ta kogu aeg kaasas, ent kasutab enamasti ainult siis, kui sularaha parajasti käepärast pole või tuleb tasuda suuremate rahalise väärtusega asjade eest. Arveldada eelistab Ottomar ikkagi sularahas, seda puhtalt mugavuse pärast. Samas on see ka vähem aega nõudev.

Noormehe raha kulub peamiselt marsruuttakso piletite peale. Transpordi eest tuleb kuus välja käia keskmiselt 500 krooni. Samuti läheb ohtralt raha riiete ja muu nänni ostmiseks, kuid õnneks toetavad vanemad ka viimaste osas. Peamisteks ostlemiskohtadeks on noormehe jaoks Ülemiste ja Sikupilli kaubanduskeskused, kus ta käib keskmiselt korra nädalas.

Noormehe sõnul oleks üllatus, kui poes käies üldse hindu ei vaataks. Üldiselt eelistab ta odavamat kaupa, kuid hindab asjade juures kõige rohkem siiski kvaliteeti ja on seetõttu nõus nende eest ka vajadusel natukene rohkem maksma. Kõrgem kvaliteet võrdub paratamatult kõrgema hinnaga, tõdes ta.

Hobideks on noormehel jalgpall ja lumelauaga sõitmine. Ka need harrastused nõuavad aeg-ajalt väljaminekuid. Lumelauavarustust uuendab ta iga 2-3 aasta tagant ja sellele kulub tema sõnul üsna suuri summasid.

Autor: Liis Epro