Pühapäev 25. september 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Konn tahab tiigist välja

Raimo Ülavere 17. märts 2008, 00:00

Ütleme, et ta nimi oli Lembit. Lembit oli konn. Oletame, et selline väiksemat sorti lehekonn. Lembit elas nagu veel mõnisada temasugust ühe maakooli taga tiigis. Eks aegajalt läks sealt tema liigikaaslasi salapärastel asjaoludel kaduma (nimelt õpiti koolis ka zooloogiat), ent üldiselt oli elu tiigis rahulik, muda jätkus kõigile. Ühel päeval tuli Lembitul tahtmine minna mujale, leida ja näha teisi tiike. Teised konnad naersid ta välja. Lembitul hakkas häbi. Paari aasta pärast ta suri. Tiik kuivas ka ära. Kurb ja puändita lugu.

Internetis Eesti ettevõtete kodulehekülgedel surfates avanes järgmine pilt: Äripäeva TOP 100 tippfirmadest vaid neljandik on seadnud eesmärgiks saada oma valdkonnas suurimaks, parimaks Balti- või Põhjamaade piirkonnas. Euroopast me ei räägi, maailmast ammugi mitte. Ja see on Eesti ettevõtete koorekiht.

Kui ambitsiooni ei ole, pole ka kasvu. Siis on vaid ajaküsimus, millal ettevõte lakkab olemast. Organisatsioon on nagu inimene, kes tahab kasvada. Firma polegi ju muud kui abstraktne moodustis, et hulk inimesi saaks koonduda ja koos kasvada.

Inimesed lahkuvad ettevõttest tihti otsese juhi pärast. Kas pole aga tegelik põhjus see, et inimesed ei näe enam firmas võimalust kasvada? Jah, juhi tähtsaim töö on aidata töötajal näha ja kasutada oma potentsiaali. Kuid kui firmal pole ambitsioone, mis häda on siis tavalisel keskastmejuhil hakata rääkima inimesele kõrgetest eesmärkidest? "Kannata veel natukene. Ma lähen ise ka varsti minema," oleks sel juhul juhi positiivseim sõnum.

Mulle hirmsasti meeldib Erki Nool. Tean Noole eakaaslasena mõnd, kes on pokaalide taga toimunud ürituse lõpufaasis ikka meenutanud, et on kunagi Noolt võitnud. Uhke värk, eks ole, võitsid ikkagi hilisemat olümpiavõitjat. Nool erines aga oma kooliaegsetest võitjatest - tal oli ambitsioon. Just see ambitsioon lasi vabaks ta potentsiaali ning viis olümpiavõiduni. Tema võitjad jäid aga spordis vaid meesteks, kes kunagi on võitnud Noolt.

Erki Nooli on Eesti firmades liiga vähe. Liiga vähe on juhte, kes söandaks võtta paberi ja pliiatsi, kutsuda kokku võtmetegijad ning kirjutada koos: "Meie firma on 10 aasta pärast Balti- ja Põhjamaade suurim... Euroopa edukaim... Maailma parim..." Ikka räägivad firmade tulevikuvisioonid, kui need üldse olemas on, kvaliteedi tõstmisest ja klienditeeninduse parandamisest. Kas see on tulevikupilt, mis paneb inimesi pingutama ja firmaga liituma?

Muidugi, üle oma varju ei hüppa ja tulevikukirjeldus ei tohi kaduda avakosmosesse. Kuid kui oled juba Eesti mõistes suur, mitmekümne või enamagi inimesega ettevõte, siis miks peaks Eesti riigi piirivalvur valvama ka sinu äri piire? Teine vastuargument - mis siin kasvada, majandus ju langeb - kuulub aga ohvrimentaliteedi kategooriasse. Majanduse langust või tõusu ei saa ettevõtte juht mõjutada, küll aga saab tegeleda oma ettevõttega. Ja kui langus hammustab käibest oma tüki, kas pole siis viimane aeg mõelda sihid suuremaks, et saada võimalus tulevase tõusu ajal rohkem teenida ja vähendada languse mõju?

Ei tasu kahelda ja illusioone luua - kui seatud siht on vähegi ambitsioonikas, siis hakatakse naerma. Maailma suurim, Euroopa parim, haa-haa-haa... Sellisel puhul võid aga kindel olla - sa oled õigel teel! Sest sa eristud massist, firma ambitsioonile tekib järgijaid ja igav vähemasti ei hakka. Surivoodil ei kahetse inimesed tehtut, vaid tegemata jäetut.

Uue ambitsioonika sihi seadmine tundub raske ja selle täitmine võimatu? Võib-olla tõesti. Joonista paberile ruudukujuliselt üheksa punkti, kolm ühes ja kolm teises reas. Ja ühenda punktid nelja katkematu joonega. Aga kolme, kahe joonega? Aga ühega? Polegi nii raske.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing