Seitsmemiljardine valimislubadus

Andrus Ansip on sõnapidaja mees. Nagu enne valimisi lubas, nii ka tegi: viis Vene transiidi sõjaväekalmistule, mõtlemata kuludele või poliitilistele tagajärgedele. Pea seitse miljardit krooni läks, nagu oleks luuaga pühitud. Eestile jäi alles vaid pisike loik, mis autosseajamise käigus maha niriseda jõudis.

Mõistagi on sellise ettevõtmise konkreetseid tagajärgesid raske kokku arvutada. Majandus on keeruline süsteem, mille osad on üksteisega läbipõimunud ning kus igal protsessil on terve rida põhjusi ja ajendeid. Majandusministeeriumi hinnang võib tõepoolest olla ülepaisutatud, ka üleilmset majanduslangust pole selle sisse arvestatud.

Võib ka ütelda, et ajapikku oleks pronkssõdur meilt viilukaupa ikka viidud: Venemaal on ju suured plaanid Ust-Luuga sadamas ning mujalgi. Kes ikka tahaks raha naabritele anda, kui selle võib jätta omaenda sadamatesse.

Äripäeva arvates oli see ikkagi valus otsus. Suurärimees Rain Lõhmusel on õigus: 7 miljardit on väga suur summa. Ja see ei kadunud mingist abstraktsest kassast, vaid konkreetsetelt firmadelt ja inimestelt. Neile ei piisa üle õla pillatud väitest, et transiit pole lihtsalt oluline.

Eestis on juba terve hulk ettevõtjaid, keda poliitikute askeldused sundisid kogu ärimudeli ümber korraldama. Kui transiit oleks aastate jooksul vähehaaval kahanenud, olnuks üleminek märksa valutum. Nüüd on mõni ettevõte uksed sootuks sulgenud ning uue ameti peab otsima karmimate ennustuste järgi kuni 2000 töötajat.

Paradoksaalselt halvendab transiidi kahanemine eelkõige just Eestis tegutsevate venekeelsete firmade olukorda: Venemaaga suhtlevates ettevõtetes on vaja Vene-suunalist oskusteavet ja sobivat suhtluskultuuri, seepärast on neis ka rohkem venelasi. Nendeni jõuavad Venemaa sanktsioonid esimesena.

Ent Eesti venekeelse elanikkonna majanduslik seis on eestlaste omast nõrgem, seega süvenevad senised sotsiaalprobleemid veelgi. Integratsioonist on tore rääkida, kuid kui Petja näeb, et tööst jäävad ilma tema ja Vasja, mitte aga Ants ja Kaarel, ei suurenda see rahvaste vahelist sõprust ning usaldust Eesti riigi suhtes kuigivõrd.

On ilmne, et Ansipi otsus oli puhtpoliitiline ning seda langetades keegi majandusele ei mõelnud. Takkajärele pole muidugi mõtet tänitada, kuid Äripäev soovitab edaspidi suuri otsuseid langetades siiski ka majanduslikke argumente kaaluda.

Olgu võimul kes tahes, raha läheb riigil ometi tarvis. Ja vaevalt on Eestil eriline huvi selle vastu, et majanduskasv ka edaspidi 4-5 protsenti ei ületaks ning riigieelarved miinusesse jääksidki.

Autor: ÄP