Poogitud puu võib kanda paljude sortide vilju

Seemneist paljundatakse viljapuid vaid sordiaretuse eesmärgil ning mõnede sortide seemneist kasvatatakse ka pookealuseid.

Pookimisel, erinevalt seemnetega paljundamisest, antakse emapuu sordiomadused muutumatuna järglastele edasi - ka siis, kui ühe puu võrasse on poogitud erinevaid sorte (või mõnel juhul isegi liike).

Pookimine iseenesest pole üldse keeruline ning mõningase harjutamise järel tuleb sellega toime igaüks - oleks ainult pealehakkamist. Aedniku ametit pidava inimese jaoks on see oskus muidugi iseenesestmõistetav, ent kasuks tuleb ta igale aiapidajale.

Kel pookimine selge, see saab ka väga väikeses aias paari puu peal kümneid sorte kasvatada. Ploome õunapuu otsast noppima hakata pole küll lootust, ent ühe puu otsast eri sorte pirne saab küll.

Pehmemate talvedega piirkondades võib isegi korda minna ploomipuu otsas aprikooside ja virsikute kasvatamine.

Kuigi pookimise alla kuuluvad nii silmastamine kui oksastamine, peetakse pookimise all tavaliselt silmas siiski oksastamist. Oksastamist ongi veidi lihtsam selgeks saada kui silmastamist ja et ka töö tulemust näeb kiiremini, võiks pookimise õppimist sellest alustadagi.

Kõige leplikum viljapuu, mis algaja eksimused suuremeelselt andestab, on pirnipuu: tema poogendite kasvamaminek on pea sajaprotsendiline ka siis, kui käsi veel kindel pole või pookoks veidi valel ajal võetud. Edukaks oksastamiseks peavad pookoksad olema puhkeseisundis ja kahjustusteta ning nad ei tohi olla kuivanud. Juba varakult lõigatud pookoksi võiks kindluse mõttes enne vahetut pookimist ööpäevaks üleni vette panna, uuendades enne okste alumised lõiked.

Kui õunapuid saab pookida puult puule, siis pirni-, ploomi- ja kirsipuu pookoksad on kindluse mõttes mõistlik juba talve hakul varuda, enne suuremate külmade tulekut.

Kui talv juhtub pehme olema (nagu näiteks tänavune "igavene november"), saab edukalt puult puule pookida kõiki viljapuid, ent vähimgi külmakahjustus vähendab õnnestumise tõenäosust märgatavalt (eriti luuviljaliste korral, mis üldse kapriissemad on).

Kui pookoksad jahedas (nullilähedases temperatuuris) ja niiskes hoitud, võib pookida veel õunapuude õitsemise aegu, ent tavaliselt tehakse see töö siiski aprillis või mai alguses ära.

Tulemus on kiiremini näha, kui puul, mille külge poogitakse, juba mahlad liiguvad ja pungad paisuvad.

Pookimise edukus sõltub suurel määral ka pookimislõigete headusest: need peavad olema sirged ja siledad ning nüri noaga neid teha ei saa. Poest ostetud pookimisnuga vajab tavaliselt üle teritamist.

Oksastamislõige tehakse poolviltune nii, et lõike pikkus oleks 3-4 korda pookoksa läbimõõdust suurem.

Kui pookealus (või ümberpoogitav oks puu võras) on poogendiga sama jäme, siis tehakse alusele samasugune libamisi lõige, nii et lõikepinnad üksteist täielikult katavad.

Sellist oksastamisviisi nimetatakse jätkamiseks ja see ongi võimaluse korral eelistatuim, sest nii ei jää pookimisel nähtavat lõikehaava.

Teine hea viis oksastamiseks, mida jämedamate okste ümberpookimiseks kasutatakse, on koore alla oksastamine.

See viis on sobilik mõne aasta aias kasvanud puu korral, mille oksad juba vähemalt 2-3 cm jämedad on. Koore alla saab siiski oksastada vaid sel ajal, kui puul koor lahti on, st mitte enne, kui mahlad liikvel ja pungad pakatanud.

Selle pookimisviisi korral aga puult puule pookida ei saa, sest pookoks peab pookimise ajal olema puhkeseisundis.

Ümberpoogitav oks lõigatakse köndiks ning köndi otsa vajutatakse pookimisnoaga koore sisse lühike (piisab sentimeetrisest) koort kogu paksuses läbiv pikipragu.

Poogend lõigatakse nagu ikka pika libamisi lõikega ning surutakse ettevaatlikult prao kohalt koore ja puidu vahele (kooresse tehtud pragu rebeneb seejuures pikemaks).

Poogendi lõike ülemine osa võiks 2-3 mm ulatuses nähtavale jääda, see kiirendab haava kinni kasvamist.

Ümberpoogitava oksa läbimõõdu iga 2 cm kohta võetakse üks poogend ning jaotatakse need oksa ümber ühtlaste vahedega (nii kasvab lõikehaav kiiremini kinni).

Et ümber võib pookida veel isegi 10 cm jämedusi oksi, võib ühe oksa ümberpookimiseks kuluda kuni viis poogendit.

Kõik pooked seotakse korralikult ning sideme alt välja jäänud haavad kaetakse pookevahaga.

Sidumiseks on kõige mugavam kasutada spetsiaalset pooketeipi, ent asja ajavad ära ka 1-2 cm laiused kileribad.

Jämedamate okste ümberpookimiseks on aga pooketeip liiga nõrk, selle asemel on hea kasutada elektrikute isoleerteipi (sobivad kõik värvid peale musta, mis päikese käes liiga tuliseks läheb).

Pooketeibiga seotud poogete ümbert pudeneb teip ise õigel ajal ära, ent kilest või isoleerteibist sidemeid peab hoolega jälgima, et need sisse soonima ei hakkaks (tarvidusel tuleb side lahti võtta ning uus side teha). Suve jooksul kasvavad pookekomponendid kenasti kokku ning juulis-augustis võib võib sidemed ka juba eemaldada.

Jämedamate okste ümberpookimisel kasutatud mitmest poogendist valitakse oksa kasvu jätkama vaid üks. Teistest poogenditest kasvavaid võrseid kärbitakse igal suvel seni, kuni haav pole paranenud, pärast seda lõigatakse nad päris ära.

Puu ümberpookimiseks ei pea kasutama sugugi ühe sordi poogendeid, iga suurema oksa ümberpookimiseks võib kasutada ise sorti. Sel viisil talitades võib aeda aastatega saada puu, millel lausa kümneid sorte kasvab.

Mitmesordilised, niinimetatud perepuud on viimastel aastatel aiapidajate hulgas väga populaarseks muutunud, ent puukoolid müüvad vaid 2-4 sordiga puid, sest noortele istikutele rohkem sorte pookida lihtsalt ei saa.

Autor: Harri Poom