Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Miks minister valetab?

Lembit Maamets 02. aprill 2008, 00:00

14. märtsi Äripäeva arvamusleheküljelt leiame minister Jaanus Tamkivi nime all avaldatud metsaseaduse teemalise artikli, mille võib juba tema ilmumisel paigutada demagoogia varasalve.

Loo sissejuhatuses esitatud väide " ... turu nõudluse ja pakkumise rusikareeglid tinginuks möödunud aastal Eesti metsade raiemahu olulise tõusu..." ei ole tõsiseltvõetav, kuna intelligentse inimesena peaks minister mõistma, et metsamajanduse intensiivsus sõltub tervest reast erinevatest teguritest. Olukorras, kus tööjõudu ja tehnilisi võimsusi napib ning ilmastikuolud on äärmiselt ebasoodsad, ei aita puiduhinna lühiajalne tõus kuigi palju kaasa müügimahtude kasvule. Enamgi veel, just pakkumise vähenemine dikteeris hinna turul, kuid kas see oli tingitud valdkonna ülereguleeritusest või juba eespool mainitud või veel mingitest lisamõjuritest, ei ole sugugi üheselt mõistetav.

Eesti erametsade kasutuse intensiivsus on viimased 10 aastat olnud selges sõltuvuses metsade tsiviilkäibesse jõudmise tempost. Lühiajaliste investeeringute periood ehk spekulatsioonid metsaga on suures osas jäänud minevikku ning uus olukord, kus metsadele on hakanud välja kujunema omanikkond, esitab hoopis teistsuguseid väljakutseid nii riiklikele institutsioonidele kui metsatööstusele. Metsanduse arengukavas esitatud võimaliku raiemahu üldnumber on tõepoolest tunduvalt suurem viimastel aastatel raiutust, kuid tuleb mõista, et metsanduse arengukava ei ole Plaanikomitee juhtdokument ja metsatööstusliit ei ole Metsa- ja Puidutööstuse Rahvakomssariaat. Erametsaomanikku ei võlu liberaalne segadus ega vahendusfirmade diktaat turul. Tänane metsaomanik vajab selgust ja kindlust oma metsas toimetamseks ja loomulikult partnerit, kelle ainus eesmärk ei ole viimase palginoti kättesaamine. Kui palju võime näha kasvõi ajalehekuulutustes teenusepakkumisi, mis viitaksid metsade jätkusuutlikule majandamisele. Erinevalt metsamaa, kasvava metsa või metsamaterjali ostusoovidest ei ole võimalik leida metsaistutamise, metsakultuuride hooldamise või hooldusraiete teenuse pakkumisi.

Vaatamata eelöeldule ei saa kuidagi nõustuda minstri järgmise väitega "...et erametsade raiemaht jätkas oma senist ühtlast ja järjekindlat allakäiguteed". Erametsade raiemahud langesid kuni 2004 aastani, mille järel stabiliseerusid ning vaatamata äärmiselt viletsatele talvedele on 2007 aastal hakanud isegi tõusma.

Järgmises mõttekonstruktsioonis seob minister metsamaa pindala ja raiutava puidu koguse illustreerides seda sajandivahetuse üleraiete, kui millegi normaalse ja enesestmõistetavaga. Tõepoolest ei ole Eestimaa metsade pindala olnud viimase saja aasta jooksul nii suur kui täna, kuid peaks piisama vaid ühest näitest, et mõista sellise seose primitiivsust. Rääkides raiemahtudest või õigemini "puidupõuast" peetakse tavaliselt silmas okaspuupalgi raiet. Teadmine, et kuni 40 aastaste erametsade enamuspuuliigiks on meil hall lepp, mille raiet ei takista küll ükski seaduse paragrahv, kuid mida raiutakse vaid 20-25% võimalikust, peaks igaühe panema kahtlema esitatud seose tõsiseltvõetavuses.

Suur osa artiklist on pühendatud metsamajanduskavade riigi poolse kehtestamise temaatikale. Kui ühelt poolt võib nõustuda, et metsakorraldajate töö totaalkontroll on ebaefektiivne viis antud tegevusvaldkonna riigipoolse kontrolli all hoidmiseks (mujal maailmas tagavad metsakorraldajate töö kvaliteedi kutseühingud), siis teiselt poolt on ilmselge liialdus väita, et "... sestap ei saagi metsakasvataja täies mahus oma metsi majandada". Tõsiasi, et suur osa varasematel aastatel koostatud metsamajandamise kavasid on kehtestamata ei tulene küll mingilgi määral vastava ametkonna võimekusest, küll aga omanikepoolse soovi puudumisest (kas mets on raiutud ja kava ei ole enam vaja või ei ole otsustatud metsa raiuda ning kava ei ole veel vaja). Metsamajanduskavade puhul vaid bürokraatia vähendamisest rääkimine varjab väga põhimõttelist suunavalikut, milleks on planeerimise kaotamine Eesti metsanduses. Üleregulatsioone ei saa asendada kaose ja stiihiaga - vajalik on mõistlik ja sisuline planeerimine ning sellest lähtuv metsa majandamine. Ehk nii nagu ei saa linnaplaneerimist, detailplaneeringuid ega hoonete ehitusprojekte asendada valla ehitusnõuniku punane pliiats.

Artikli autori silmakirjalikkust iseloomustab suurepäraselt järgnev väide: "Praegune õigusruum soosib aga pigem metsamaa müüki, laenu tarbeks pantimist või lihtsalt paremate aegade ootamist, mitte aktiivset majandamist". Kui metsaseaduse muutmise eesmärgiks on seatud metsade aktiivne majandamine, siis jääb arusaamatuks miks metsamaa müük on esitatud negatiivses tähenduses. Teada ju on, et müüdud metsamaade kasutusintensiivsus on keskmiselt kolm korda kõrgem, kui tagastatud metsades, mis on füüsiliste isikute kasutuses. Üldtuntud tõsiasi on ka see, et metsa ei ole võimalik kasutada laenutagatiseks (kui, siis naeruväärselt allahinnatuna). Aastaid räägitud metsade kapitaliseerimsvajadus on jäänud senini tähelepanuta, ehkki just krediidiasutused (mitmesuguste fondide haldusfirmad) on mujal maailmas aktiivsed metsamajandajad, sest pank ei saa endale lubada ebaefektiivsust aga veel enam ei saa ta lubada endale tegevusi lühiajalises perspektiivis. Kuidas aga tänane õigusruum soosib paremate aegade ootamist, jääb siinkirjutajale arusaamatuks.

Järgmine väide, et üle 120 000 ha metsa vajab kiiret majandamist, pärineb statistilise metsainventuuri andmetest. See on asjatundjate hinnang ning mõeldud asjatundjatele, mitte poliitilise kukepoksi viljelejatele. Ei ole saladus, et kogu iseseisvusaja jooksul on metsade hooldus- ning taastamistööd olnud pidevas defitsiidis, mistõttu radikaalsemate arvamuste järgi ei ole kohane rääkida enam metsamajandusest vaid aina enam lihtsalt puidukasutusest ehk ressursi väljatõstmisest. Seetõttu ei ole ka ime, et peamiselt keskealiste, raskesti ligipääsetavate ning suures osas alla keskmise toogivõimega puistute harvendusraiete vajadus on suurenenud. Samas on õõvastav demagoogia kasutada seda numbrit argumendina okaspuupalgi raieks, väites, et selliste metsade mittemajandamine piiraks kuidagi ehitustegevust või mööblitootmist. Tuleb nõustuda, et ahju või kaminasse siit midagi leiaks, iseasi kas keegi on valmis selle eest ka maksma (on oht, et puidu ülestöötamise- ja väljaveo kulud võivad ületada tunduvalt saadud puidu maksumuse). Eriti vaieldavaks teeb selle numbri kasutamine metsaseaduse muutmise põhjendamisel asjaolu, et teadaolevalt on ligikaudu 300 000 ha metsa seisnud omanikuta juba 1992. aastast. Nende metsade kasutamise probleemi ei saa kuidagi lahendada pelgalt metsaseadusega žongleerides.

Ühe keskkonnaministri väitega on võimalik siiski nõustuda: "Peame tagama looduskaitseliselt väärtuslike metsade säilimise ja tulundusmetsade majandamisel säästva metsamajanduse põhimõtete järgimise." Vähemalt retoorikas on säästev metsandus siiani keskkonnaministeeriumis esindatud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:27
Otsi:

Ava täpsem otsing