Kui kõik on ükskõik

Laval on ennast pisikesse klaasikasti mahutanud näitleja, kes vaatleb end ja saalikogunevat rahvast läbi kaamerasilma. Publik näeb lavale paigaldatud suurelt ekraanilt vaheldumisi iseennast ja Priit Võigemasti ninasõõrmeid.

Kohe-kohe algab Taevalaval esietendus. Vene vendade Oleg ja Vladimir Presnjakovi näidendi "Ohvrit mängides" on lavastanud Mart Koldits.

Olla või mitte olla? Elada või mitte elada? Peategelane Valja on lavastaja Mart Kolditsa sõnul sama suur mõistatus kui Shakespeare'i Hamlet, ehkki otsesõnu Valja neid küsimusi ei esita.

Kõrgharitud noormees, kes teenib oma igapäevast leiba mõrvalugude rekonstrueerimisel ohvrit kehastades, ei küsi eriti üldse midagi, ega näita välja erilisi tundeid. Tal on ükskõik, või nagu etenduse ühel tipphetkel Rain Simmuli mängitud kapten röögib: "Teil on pohhui isegi sellest, et kõigest on pohhui!"

No ega tegelikult ei ole ju! See on pigem noore põlvkonna hirm, kaitsereaktsioon, püüd ennast kookonisse peita.

Valja ema ei mõista, miks tema võsuke ei ole veel peret loonud ega huvitugi korraliku karjääri tegemisest. Miks ometi? Mis neil viga on? Nii on vanemad põlvkonnad ikka mõistmatult küsinud, kui noored nende häid kavatsusi ja soovitusi omaks ei võta. Valja abiellub lõpuks ja see on tõesti lõpp. Pulmapeol oma lähedaste mürgitamine teeb temast mõrtsuka - Valjast saab peategelane uues rekonstruktsioonis, ja enam mitte ohvrina. Etenduse lõppakordid on võimsad.

Näidendi eestikeelne pealkiri "Ohvrit mängides" viitaks justkui pelgalt mõrvaohvri kehastumisele, peategelase tööle. Venekeelne originaalpealkiri viib mõtted pigem sellele, et Valja on ohver elumängus ja ta ei mängi (see on ju aktiivne tegevust), vaid kujutab endast ohvrit. Selle maailma ohvrit, milles me elame. Vägivalla ja kaose ohvrit. Armastuse puudumise ohvrit.

Põlvkondadevahelise suhtlemise ja peategelase identiteediproblemaatikale lisaks toob näidend esile muidki teemasid.

Stseenides, kus rekonstrueeritakse erinevaid mõrvu ja sõna saavad kurjategijad, tulevad ilmsiks tapmiseni viinud asjaolud, mis avavad inimloomust ja inimestevahelisi suhteid.

Pärast esietendust kuulsin juhtumisi pealt kahe noormehe arutelu, et kogu see lugu oli ikka üks segane värk ja et Kolditsiga vist nii ongi. Valmis mõttemudeleid lavastaja tõepoolest ei pakkunud ja need, kes otsivad etteaimatavat süžeed, üheplaanilisi tüüptegelasi ja selget sõnumit, võivad pettuda ja teatripiletile kulutatud raha pärast kahju tunda.

Kui aga eelarvamustest vabana teatrisse minna, saab osa värvikatest karakteritest - eriti jäid meelde Aleksander Eelmaa isa, Ene Järvise Jaapani naine ja Indrek Ojari Zakirov-, nutikast lavakujundusest, kus erinevaid ruume loovad kriidiga seinale joonistatud kujundid, ootamatutest süžeekäikudest ja haaravast situatsioonikoomikast. Võimalus lavastaja mõtet tabada või ise teemal edasi arutleda tuleb kaasa boonusena.

Autor: Tea Taruste