Kuriteod kollitavad netis kui taud

Mõned aastad tagasi sattusid 10. klassi õpilase Liis Epro kõik kontaktandmed pahatahtliku klassiõe käe läbi erinevatesse seksifoorumitesse. Tulemuseks oli suur hulk telefonikõnesid, e-kirju ja ukse taga käimisi meesterahvaste poolt, kes internetti riputatud ahvatlevale seksuaalse alatooniga üleskutsele vastamata ei saanud jätta.

Sellist postituse tegemise ja teise inimese kontaktide kuritarvitamise ajendiks klassikaaslase poolt oli Liisi sõnul puhtalt halb läbisaamine. "Iga arvutitunni ajal panin ma tähele, kuidas mu klassiõde mind pingsalt vaatas ja siis jälle natukene midagi arvuti taga kirjutas. Ma sain aru, et midagi toimub, aga ei osanud väga arvata, mis," mainis Liis, kelle meelest oli eriti nahaalne see, et temaga siiani ühes klassis õppiv neiu julges kasutada postituste tegemiseks nii kooli- kui ka koduarvutit.

"Vanematele ma alguses rääkida ei julgenud, mõtlesin, et läheb üle," rääkis ta. Ent pikapeale, kui asi aina hullemaks läks ning kõnesid ja kirju jätkuvalt tuli, ta seda siiski tegi. Asi läks pärast seda kiirelt politseisse, kes kuriteos kasutatud arvutid kindlaks tegi ja pere süüdlase jälile viis. Olukord lahenes rahumeelse vanemate- ja lastevahelise vestluse ja vabandamisega. Paraku on aga pahatahtliku neiu nimi määritud ja terendab erinevates registrites veel mõnda aega.

Nii Liis, kui ka Tallina Ülikoolis õppiv Teele Uustani, kes ise otseselt internetikuritegudega kokku pole puutunud, on veendunud, et selliste olukordade lahenduseks on vajalik suurem kontroll erinevate keskkondade üle, mida noored agaralt kasutavad. "Kindlasti tuleks ka ise rohkem jälgida, milline info sinu kohta internetis levib," lisas Liis.

"Inimesi, nii noori kui vanu, tuleks teavitada põhilistest ohtudest, mis neid internetis ringi liikudes varitsevad. Noorte puhul saab seda teha edukalt kooli arvutitundides, kus lisaks Wordi ja Exceli õppimisele peaks õpetama ka nn ohutut liiklemist internetis," toonitas Teele.

Ka lapsevanemad on need, kes oma võsukestel mõlema neiu meelest rohkem silma peal peaksid hoidma. Probleem seisnebki tihti aga selles, et nad seda enamasti ei tee ja laste tegemiste vastu huvi ei tunne.

"Keelatud õun on teatavasti alati magusam, mistõttu lehekülgede blokeerimine asja ei lahenda," on Teele veendunud. Lahenduseks on pigem rohke lapsevanemate ja laste teavitamine internetiohtudest.

Ka erinevate portaalide mainekujundus meedia ja muude kanalite vahendusel muudaks neiu meelest need noorte seas ebapopulaarseks ja paneks uusi väljundeid otsima.

Internetis valitsevaid ohte olen lapsele selgitanud, kuid rohkem mängude najal. Kuna huvi on olemas ka juba jutukate, rate.ee, MSNi ja oma e-posti vastu, siis tuleb suurem selgitustöö ka varsti ette võtta.

Kui lapsevanem tunnetab, et see või teine teema on tema lapsele ohtlik või mittesoovitav, siis tuleks esmane ennetustöö ikkagi kodus ära teha.

Usun, et igasugune internetilehekülgede keelustamine nii kodus kui ka koolis on kahe teraga mõõk, mis võib su enda vastu pöörduda.

Vestlesin hiljuti 6. klassi õpilastega. Kolmandik neist oli kokku puutunud sellega, et keegi suvaline inimene oli nendega MSNis või orkutis juttu alustanud, hiljem palunud veebikaamera käima panna ja siis oma kehaosi paljastanud. Loomulikult vanematele lapsed sellistest asjadest ei räägi.

Lapsevanemad üldjuhul teavad, kes on lapse sõbrad, kellega väljas käiakse. Sama peaks kehtima ka interneti kohta. Ka seal tuleks jälgida, millega laps arvuti taga tegeleb ja kellega suhtleb.

Kui 13aastase ja vanema puhul võib eeldada, et teo toimepanija teab, et see, mis ta teeb, ei ole päris õige, siis lapseealiste puhul (8-12 - toim.) ei saa teo toimepanija tihti arugi, et ta saadab korda midagi, mis on kriminaalne ja halb.

Käskude ja keeldudega seda probleemi ei lahenda. Ainult teadmistega. Keelatud saite saab kasutada ka mujal, kui kodus.