Kare vesi kurnab torustikke

Torustikele ja seadmetele on kõige ohtlikum vee karedus, mis tekitab katlakivi. Viimane on eriti aldis tekkima küttesüsteemidesse ja teistesse kohtadesse, kus vett või veeauru kasutatakse moel või teisel soojuse genereerimiseks.

Raua ja mangaani eraldamiseks veest on võimalik kasutada survefiltreid, kus vees lahustunud kahevalentne raud oksüdeeritakse õhuhapniku või spetsiaalsete filtrimaterjalide abil lahustumatuks kolmevalentseks rauaks. Viimast on seejärel võimalik kinni püüda filtriliivakihis.

Oksüdeerimisega eemaldatakse veest samaaegselt ka mangaan. Rauafiltrile peab eelnema mehaaniline filter, mis eraldab veest tahked osakesed.

Vee karedusest põhjustatavate probleemide ennetamiseks tuleb kasutada veepehmendeid või vee magnetkäitlusseadmeid. Suure rauasisalduse korral (üle 0,3 mg/l) on eelnevalt vajalik kasutada rauaeraldusfiltreid.

Schöttli Keskkonnatehnika ASi juhataja Tarmo Juhanson on seda meelt, et iga ettevõte peaks oma kasutatava vee koostise muutmise juures lähtuma veekasutuse otstarbest.

"Kui vajatakse ülipuhast vett (näiteks haiglates kasutatava aparatuuri puhul), võib vee kas või destilleerida," märgib Juhanson. "Tavaliselt aga piisab raua ja mangaani eraldamisest ning vee magnetkäitlusest või pehmendamisest."

Juhanson selgitab, et vee magnetkäitlusseadmed muudavad vees olevate lubjakristallide struktuuri nii, et need kristallid ei sadestu katlakivina välja, vaid liiguvad veevooluga kaasa.

Enne sellise seadme paigaldamist tekkida jõudnud katlakivi aga mureneb ning mõninga aja jooksul muutuvad toruseinad siledaks ja sinna tekib korrosioonivastane kaitsekiht.

"Magnetkäitlusel ei muutu vee kvaliteet, kuna karedust põhjustavad kaltsiumi- ja magneesiumiioonid jäävad vette alles," kinnitab ta.

Pikka aega vee kvaliteediga teaduslikul tasemel tegelenud Kai Künnis-Beres, kes praegu töötab keskkonnaministeeriumi arendusosakonna peaspetsialistina, nendib, et tegelikult peaks põhjavett selle mineraalidesisalduse tõttu rohkem kasutama joogiveeks ja pinnavett tööstuslikuks veeks, kuigi Eestis on see pigem vastupidi.

"Joogivesi peaks lisaks oma ohutusele olema ka tervislik ja meie põhjavesi seda üldjuhul ka on," räägib ta. "Seevastu pinnavee karedus on väike, tänu sellele sobib see paremini kateldes ja muudes veeseadmetes kasutamiseks - see ei tekita katlakivi."

Põhjus, miks tööstusettevõtted pinnavett vähe kasutavad, seisneb selle ebaühtlases kvaliteedis, iseäranis käib see toidutootjate kohta.

Tabasalu aleviku elamuid ja mõnda väiketootjat sooja ja veega varustav OÜ Strantum ammutab vee 110-150 meetri sügavusest ning enne torustikku suunamist läbib see töötlusseadmed, mis eraldavad liigse raua, mangaani ja gaasid. Enne kateldesse juhtimist vett pehmendatakse. Strantumi veeosakonna juhataja Vaido Valing ütleb, et tänu nendele meetmetele pole tarvidust rakendada muid trasside puhastustöid peale mahutite läbipesemise.

"Põhjavees sisalduva raua saab suhteliselt lihtsalt kätte," kinnitab Valing.

Enne puurkaevu puurimist tasub järele uurida, missugune on sealt saadava vee keemiline koostis.

Põhja-Eesti ja Kesk-Eesti lubjakivide vetes on valdav osa probleemidest seotud fluoriga. Lõuna-Eesti lubjakivivees teeb sageli muret ülearune raud. See muudab vee kollakaks, rikub selle maitse ning kahjustab näiteks kodumasinaid.

Samas on raua väljapuhastamine veest tehnoloogiliselt tunduvalt kergem kui fluorist lahtisaamine. Seega, kui puurkaevu jaoks on võimalik valida kaht veekihti, siis oleks säästlikum valida rauarikas vesi.

Sobiva veekihi valik ning küsimus, kui sügav puurkaev teha, on igal juhul aktuaalne ka fluoriprobleemiga Põhja- ja Kesk-Eestis.

Kõige üldisem põhimõte - mida sügavam puurkaev lubjakivisse teha, seda rohkem ilmub sealt vette fluori. Teiseks suurendavad fluori lahustuvust naatrium ja kloor ning lubjakivide alumistes kihtides on sageli neid mineraale rohkesti.

Eestis on 17 000-18 000 puurauku, mistõttu on üsna täpselt võimalik ennustada, millist vett on kusagilt piirkonnast võimalik saada.