Armastuse, rahu ja tasakaalu päev

Meenub üks emadepäev ajast, mil see oli nagu jõulud - kõvasti ei räägitud, kuid pered, kellel tugevad traditsioonijuured, teadsid päeva väärtust ning tähistasid seda ikkagi.

Selle pühapäeva hommikul olid kohvilauas nii ema kui kaugemalt külla tulnud vanaema. Ärkasin väga vara ja tõin metsast kummalegi kohvitassi kõrvale kimbu kannikesi. Muud täpselt ei mäletagi, aga tean, et oli hea ja soe ning kõik mu sees oli tasakaalus. Ilmselt oligi see juurte, elujõu ja traditsioonide tunnetus, mis tõi rahu.

Tahan loota, et enamikus peredes paistab sel pühapäeval päike, ka siis kui ilm kipub vihmane olema (õnneks ilmajaam seda viimast ei luba).

Ja kui kõik oma ema juurde ei jõuagi, on ka heal mõttel suur jõud ja küllap annab seegi edaspidiseks energiat.

Kindlasti ei peaks selleks päevaks tegema hiiglasuuri plaane, mis kipuvad muutuma tüütuks kohustuseks. Siiras rõõm ja loomulik kulgemine olgu märksõnad. Ja kuna suuremal osal naisperest on sel päeval põhjust olla õnnelik, jäägu logistilised ja organisatoorsed ülesanded poegade ja isside lahendada.

Pean siiani kõige kallimaks oma esimese klassi koolijütsilt saadud kaarti, millel kirjas "Ema oled minu ingel!". Loodan, et aastategi pärast tuleb külla suur poiss peos nallernaat ja ei häbene oma pisut vanemaks jäänud emmet kallistada.

Palju sooje sõnu ja kallistusi kõikidele emadele!