Maasikasööjad sügiseni Kumus

Paul Kondase looming ei ole eriti arvukas. Tema lennukad ja vaimukad ideed küpsesid kaua, enne kui molbertile jõudsid. Siiski just tänu n-ö pikale seedimisajale on Kondase maalid hoolikalt erinevaid sümboleid täis pikitud, mis moodustavad omavahel lõputuid tähendustejadasid.

Kunstniku teemavalik ulatub seinast seina. Humoorikas vaade enda poissmehepõlvele avaldub maalis "Suplevad mehed" (1963). Ühiskondlikke paineid kujutab näiteks "Vampiirid". Tugevat poliitilist alatooni võib näha maalides "Ü.R!" (1960) ja "Drezden". Viimane vihjab nii Teise maailmasõjaaegsele Dresdenile, mis rusudeks pommitati, kui ka sarnastele sündmustele Tallinnas.

Näiva lihtsameelsuse taga peitub alati rohkem. Kondas on halastamatu pilkaja ning erootiline armastaja, muinasjutuvestja ning tragikoomika meister ("Jahimees jänestega", 1977).

Laiemas plaanis võib öelda, et naivism on olemas olnud juba anonüümsete koopajoonistuste aegadest peale, alles hiljem hakkasid naivistide nime alla koondatud kunstnikud oma töid ka signeerima. Tegelikkuses peetakse naivismi sünniajaks kunstielus tormilist 19. ja 20. sajandi vahetust, kui kõik moodsad kunstivoolud sündisid valitsevale akadeemilisele kunstile vastanduvas õhkkonnas.

Naiviste võib nimetada ka harrastuskunstnikeks, neil ei ole tavaliselt ametlikku kunstiharidust ning seetõttu on nende looming tehnilise poole pealt veidi küündimatu. Just seda aga hakkasid 19. sajandi lõpul hindama modernistid. Naiviste peeti rikkumatuteks, puhasteks ja helgeteks hingedeks, kes tegelevad lihtsate vormide ja värvidega, laskmata ennast segada professionaalse kunsti kõrgetest ideedest. See lähendab naivismi ka lastejoonistustele ja rahvakunstile.

Paul Kondas sündis 1900. aastal Viljandimaal. Suurema osa elust pidas ta õpetajaametit. Samas olid Kondasel ka väga erinevad huvialad. Ta tegeles luule, fotograafia ja teatriga, mängis mitmeid pille ning väidetavalt oli tal ka keeleannet.

Kondase kunstnikutee algas alles 1950ndate keskel. Seega hakkas ta kunstiga tegelema alles pensioniea erakluses. Ajastule kohaselt oli Kondaselgi raske oma loomingut eksponeerida, sest ka naivism oli ametlikust ideoloogiast väljaspool seisev. Esimene tunnustus tuli koos Mark Soosaare filmiga "Pühapäevamaalijad" 1979. aastal ning Tartu Kunstimuuseumi näitusega 1983. aastal.

Peale Kondase surma ostis Viljandi muuseum 26 kunstniku tööd ning 2003. aastal asutati Viljandisse autsaider-kunstiga tegelev Kondase Keskus. Nende toel saigi teoks näitus Kumus.

Autor: Ragne Nukk