Mentorlus kui teadmistepõhise majanduse alustala

Kristo Kiviorg 26. mai 2008, 00:00

Füüsilise töö hulk on 21. sajandi alguseks kahanenud 13 protsendini. Kui füüsilist tööd on võimalik veel kuidagi mõõta, siis kuidas mõõta vaimse töö tulemusi? Kui kiiresti tuleks joosta, et paigal püsida? Kuidas sel sajandil toimetada, et olla edukas?

Eespool märgitud küsimusi esitas füüsik, õppejõud ning koolitaja Anu Virovere konverentsil "Juhendamine ja mentorlus".

"Võib öelda, et praeguseks on Karl Marxi unistus täitunud, tööriist kuulub töötajale ehk 21. sajandil tuleb tööd teha peaga," ütles Virovere konverentsil.

Virovere sõnutsi on ülemuse-alluva suhted asendunud partnerlussuhtega, sest ainult viimases saab tekkida tõeline motivatsioon.

Uuringud on näidanud, et pärast keskkooli lõpetamist mäletatakse omandatud programmist vaid 4%, seega on mentorlus (õpetaja-õpilase suhe) tunduvalt olulisem kui akadeemiline õppimine.

Palju on ka räägitud innovatsiooniga seoses vajadusest pidevalt kas toodet või teenust parendada. Paradoks seisneb selles, et kui pidevalt parendada, siis millal leitakse aega leiutamiseks? Järelikult ei saa pideva parendamisega lõppkokkuvõttes konkurentsivõimeline olla, rääkis Virovere.

Ei saa nõustuda ühiskonnas leviva arvamusega, et viis aastat ühes töökohas töötamist on lagi, pärast mida oleks justkui normaalne, et inimene suundub tegema kusagile mujale midagi uut. Ettevõte peaks suutma looma inimese jaoks väärtust. Pikaajaline koostöösuhe ei tohiks tugineda vaid palgale. Jaapanis on näiteks inimene rohkemal või vähemal määral ühe ettevõttega seotud terve elu. Mõistlikum on inimesi hoida, kui pidevalt uute otsimisele aega ning energiat kulutada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:47
Otsi:

Ava täpsem otsing