Tahm ja kivi on Juhan Räni tööpõld

Mari Hiiemäe 02. juuni 2008, 00:00

Agronoomiks õppinud ning aastaid sellel alal töötanud Juhan Räni tegi viis aastat tagasi otsustava valiku korstnapühkijatöö kasuks. Koolitas ennast Eesti Tuletõrjeliidu kursustel ning õppis ametinipid kätte korstnapühkijana töötava äiapapa käe all.

Kuigi Juhan enda sõnul omal ajal lausa vandus, et korstnapühkija ega pottsepana ta kunagi leiba teenima ei hakka, teeb ta praegu mõlemat ega ole tehtud otsust kahetsenud. Rohkem Juhanil elukutset vahetada plaanis pole.

"Olen kümme aastat olnud keskastme spetsialist, see tähendab pidevat pingeseisundit, alasi ja haamri vahel olemist. Nüüd on kõik teisiti, ma ei passi ühe koha peal ja ma ei sõltu mitte kellestki peale iseenda. See on nii hea tunne," arutleb Juhan.

Enda praegusest elukutsest rääkides lähevad Juhani silmad särama. Juhanit vaimustab tema töö vaheldusrikkus ning võimalus näha väga erinevaid inimesi ning situatsioone, mis töö käigus ette tulevad. Vahel on Juhanil päevas neli-viis, mõnikord koguni kümme klienti ning nende kõigiga tuleb suhelda. Juhani jaoks on see mõnus ülesanne.

"Punkt üks on suhtlemine, punkt kaks adrenaliin ning punkt kolm on see, et see töö lihtsalt meeldib ja sobib," loetleb Juhan, mis teda korstnapühkijaameti juures võlub. Adrenaliin on nimetatutest peamisi. Oma tööd võrdleb Juhan ekstreemspordi harrastusega.

"Kui sa oled jõudnud järsu korstna otsa, kuhu ligipääs on raskendatud ja kuhu tegelikult, kui päris aus olla, eeskirjade järgi minna ei tohikski, on adrenaliin põhjas. Vaatad seal üleval neid roostes platvorme, kõnnid nende peal. See on nauding, mida on raske kirjelda. Kui veel alla ka saad, siis on vägev tunne," räägib ta.

Juhan teab, et ohutunnetus on korstnapühkijatöö juures ülioluline ning hulljulgeks ronides minna ei tohi. Aastatega on Juhan õppinud olukorra ohtlikkust täpselt hindama ning sinna, kus ta ennast kindlalt ei tunne, ta ei roni.

Piiripealne asi on riskide võtmine sellegipoolest. "Alati peab kerge hirm sees olema, muidu ei saa. Kui ennast unustad ja hirm kaob, siis tuled katuselt kolaki alla," räägib Juhan.

Enda ametisse suhtub Juhan vägagi tõsiselt. "Tööd ei tohi narrida," arvab Juhan ning ütleb, et osalt ebausust, osalt austusest ei lähe ta kunagi korstna kallale, ilma et ametimunder seljas oleks. Samuti kontrollib ta hoolikalt, et kasutatavad redelid ning toetuspinnad oleksid turvaliselt kinnitatud.

Ohtlik on Juhani töö kindlasti ning hoolikas kontroll on selle juures hädavajalik. Katuselt alla sadanud Juhan seni pole, kuid napilt minemisi võib mees nimetada mitu.

"Sain ühe õppetunni möödunud talvel," räägib Juhan, "Olin vana talumaja otsas poole katuse peal, kui redeli alt ära viskas. Õnneks oli majale tuulekoda ehitatud ja sinna ma siis maandusin. Istusin viis minutit tuulekoja katusel, mõtlesin elu üle järele, siis tulin alla ja palusin perenaisel ühe viski kallata."

Korstnate ja küttekollete omadusi ja hingeelu tunneb Juhan süvitsi, kuna peale küttesüsteemide puhastamise oskab ta neid ka ise ehitada.

Esimese kamina ladus Juhan õpiku najal aastal 1990 iseendale, siis läbis pottsepatöökursused ning sealt alates on ta oma oskusi järjest täiendanud. Praegu ehitab Juhan vajadusel üles ükskõik millise ahju või kamina ning mida rohkem nuputamist töö pakub, seda põnevam see tegija jaoks on.

Korstnapühkijaametiga sobib pottsepatöö kokku nagu valatult. "On tore, et saan pakkuda kompleksteenust. Esiteks puhastan ja kui leian näiteks korstnajala, mida on vaja parandada, siis saan ka sellega ilusasti hakkama," räägib Juhan.

Agronoomina töötamise aegadest on Juhanil siiani sees väikene tõmme aianduse poole. Näiteks kuna Juhan oskab viljapuude võrasid õigesti kujundada ning oksi lõigata, teeb ta seda meelsasti. Aastate jooksul on Juhan kujundanud ka terrasse, kuid praeguseks on see tegevus tahaplaanile jäänud.

"Nüüd olen korstnapühkija, minu alaks on ikka peamiselt tahm ja kivi," räägib Juhan oma eelistustest.

Juhan on hästi järjekindel, kui midagi pähe võtab, siis läheb kas või seinast läbi. Ja kui siis midagi õnnestub, on ta nii õnnelik. Kui ta oma esimese kamina valmis sai, käis ta nädal aega ringi ja rääkis rõõmsalt, et kamin tõmbab.

Ta ei võta inimesi standardina. Ta oskab inimestele läheneda vastavalt sellele, millised nad on, ning oskab nendega sobida. Ta kuulab ära, mida keegi tahab, ja siis vaatab, kas see on ka praktikas võimalik. Ta ei ole selline inimene, kes tahab ainult tüüpasja teha, talle meeldib ajusid liigutada ja mõtelda.

Tundub, et korstnapühkijaamet on see, mis talle sobib. Korstna otsas saab ta oma tunde kätte, kõrgel näeb kaugele ja töö käigus saab erisuguste inimestega suhelda. See on parim asi, mida ta teha võiks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:47
Otsi:

Ava täpsem otsing