C'est La Vie 2 elu

Kohviku keldrikorrusel on samanimeline restoran, prantsuse mõjudega šampanjarestoran, nagu ennast koduleheküljel tutvustatakse. Aga keldrielu pole see, mis maapealne, see on üksildane, kallis ja pisut aegunud.

Saime menüükaardid ja enne kui jõudsin joogisoovi ütelda, oli ettekandja juba läinud. Jäime janustena menüüd uurima.

Hinnad manitsesid tagasihoidlikkusele, otsustasime kumbki piirduda vaid kahe roaga. Meie valikuks osutusid röstitud tiigerkrevetid aspari-fenkolisalatiga, röstitud merikuradi filee meriandide ratatouille' ja tomati-toorjuustu kreemiga, brüleekreem vaarika sorbee'ga ja astelpajukitsejuustukook ananassi-laimi-sorbee'ga.

Valisin tiigerkrevetid selle pärast, et nende lisandina oli nimetatud kevadiselt ahvatlevat asparit ehk sparglit. Aga sparglit oli roas nii vähe, et tegelikult poleks olnud põhjust seda mainidagi, kevad polnud veel keldrisse jõudnud. Oleks hea meelega ka menüüs olnud küpsetatud hooaja-aedvilja tellinud, aga porgand ja spargelkapsas maikuu aia-andidena mõjusid kui suusad ja karvamüts kevadisel moenäitusel.

Olin lauakaaslasele soovitanud merikuradit kui eriliselt head valget kala. "Kas see peabki selline olema?" küsis ta mõningase kimbatusega, kui kalaroog ta ette pandi. Kauni valge kala liha oli kollakas ja lõhn pehmelt üteldes mitte esimeses värskuses, pigem viimases või üle sellegi.

Kurtsime ettekandjale, et kalaga on lood halvad. Ta käis köögis asja uurimas ja teatas tagasi tulles: "Kokk ütles, et selle kalaga on kõik korras." Huvitav vastus, huvitav probleemi lahendusviis.

Kollakad seisnud lõhnaga kalatükid jäidki taldriku servale, pakkusin lauakaaslasele ühe oma kolmest tiigerkrevetist, sõime kukleid ja lohutasime teineteist, et tegelikult me võiksimegi vähem süüa. Kuklid olid head, kohapeal küpsetatud ja ka kuklimääre maitses hästi.

Kuradikalast oli kahju, ettekandjast oli kahju, eelmistest ja järgmistest klientidest oli kahju. Kaheldava väärtusega toidu eest tuleb ju ligi kolmsada krooni maksta.

Eriti kahju oli ilusast valgest kuradikalast, mis koledale nimele vaatamata üks äraarvamatult hea kalakene on, kui ta värskelt lauale jõuab. Milline kole kannatuste rada tal küll selja taga pidi olema, et kõik ta ilu ja võlu täielikult ära kadunud oli!

Magustoidud leevendasid nälga ja ebamugavustunnet, need olid head ja ilusad. Eriti meeldis astelpaju ja kitsejuustu kombinatsioon, see oli ühtaegu nii kodune kui ka eksootiline. Usun, et kohvki oleks hea olnud, aga ebamugav oli olla ja tahtsime minema saada. Tubli ja püüdlik ettekandja päästis maja au (niipalju, kui tema teha oli) problemaatilisele (ja suuremas osas söömata jäänud) praele omal algatusel allahindlust tehes.