Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Näitlejatest Jupiterid
Näitlejate valuline reaktsioon Äripäeva loole sellest, kuidas nad kulka kulul turismireisidel käivad, mind ei üllatanud. Üllatas aga, kuivõrd arrogantne oli see reaktsioon. Ennast teistest kunstivaldkondadest nii palju kõrgemale asetav, tavainimestest rääkimata.
Milleks muuks pidada kommentaare stiilis, et muusik kuulaku välismaal kontsertide külastamise asemel kodumaal CDd ja tavainimene ei saa kõigest kõrgemast ja eeterlikust ju üldse midagi aru, kui reisimas käinud näitleja talle seda ei vahenda.
Lisaks veel jutt aiaaugust ehk ajakirjanduse üldisest kultuurivaenulikkusest.
Sellise tegelikku probleemi enda alla matta püüdva sõnavahu peale soovitaks ma heameelega mõnel teatriinimesel poliitiku elukutse peale mõelda, kui ta samal ajal nii hea lavastaja ja näitleja poleks.
See on väga tore, kui näitlejad käivad ennast välismaal täiendamas ja harimas. Käigu seminaridel ja festivalidel, töötagu kas või mõne teatri juures mõnda aega, toogu koju värskeid ideid. Kuid lihtsalt reisimiseks raha eraldamise kohta pole ma siiani kuulnud veel ühtegi tõsiselt võetavat põhjendust.
Olen minagi seisnud Jaapani templites ja jalutanud indiaanlaste külades. Miks just näitlejad väärivad selliseid kogemusi riigi raha eest? Miks mitte kunstnikud, muusikud, õpetajad? Ajakirjanikud?
Kadeduse ja kitsarinnalisuse süüdistuste asemel soovitan pikalt ja sügavalt peeglisse vaadata.