Teine Eesti Viljandis

Viljandi Ugala mängib selle suve lavastusena algupärast näitemängu "Ühes Eesti teises linnas", lihtsakoelisest loost leiab mõnegi toreda osatäitmise.

Lugu, mis vaataja ühte mittepealinna agulisse viib, võiks tegelikult ju juhtuda n-ö esimeses Eesti linnas. Eks ole ka seal tagastatud majad, nendes elavad üürnikud ja sarnased mured-rõõmud.

Niisiis on laval kaks vana räämas puumaja ning omamoodi räämas elanikud ja külalised nende sees. Pilt, mis joonistub, on aga suvelavastusele iseloomulikult lustakas ja üsna naiivne, andes samas näitlejatele võimaluse lahedaid karaktereid luua.

Kui alustada kiidusõnadest, siis kõige meeledejää-vamaks mängis end hoovimajas elav eestlasest ja venelasest alkohoolikute paar Ants ja Gena ehk siis Arvi Mägi ja Jüri Vlassov. Eriti armas oli Mäe üdini heatahtliku joodiku rollis, kes püüdlikult võlgu väldib ja majaomaniku soovide järele tahab olla, samas ei unusta aga rüübata lonksu kanget, kus iganes see ripakile juhtub jääma. Sümpaatsed olid ka Luule Komissarovi uudishimulik naabrieit ja Peeter Jürgensi ukrainlasest eruohvitser.

Kahjuks ei saa samu kiidusõnu jagada külalisnäitleja Ene Järvise kohta. Rootslannast majapärija oli kuidagi võlts ja pani küsima, miks ei kasutatud selles osas Ugala enda samaealisi tippe, nagu Luule Komissarovit või Leila Säälikut, kellest üks sai küll hetketi särada värvikas kõrvalrollis, kuid teist ei olnud laval paraku üldse näha.

Ilmselt autorile võiks ette heita seda, et kirjus rahvusvahelises tegelaskonnas (rootslased, venelased, ukrainlane ja soomlane) olid riigikeelt mittekõnelevad tegelased kohati arusaadavad vaid neile, kes keeli tunnevad.

Kui keskealistel pole vene keelest arusaamisega suuri probleeme, siis noorem vaataja ei pruugi selles sama osav olla. Ka ei ole kõik eestlased soome keeles osavad ja veel vähem on neid, kes rootsi keelest aru saavad. Viimases, tõsi, palju ei kõneldud. Kuigi tegevuse edenedes ei olegi täpsel arusaamisel ehk nii suur tähtsus, jäävad mahlakust lisavad nüansid keelest aru saamata kindlasti tabamata. Keelest kõneldes tuleks kindlasti kiita Kata-Riina Luidet, kes terve rolli puhtas soome keeles maha mängib.

Aga.... virinale vaatamata julgeks ühe suveõhtu sisustamiseks seda teise eesti linna lugu soovitada küll. Eriti neile, kes teatri kõrval tiigi kaldal asuvat suveteatrit veel külastanud pole.

Autor: Ülle Hallik