Gerd Kanter: Väljapeetud võitja

Gerdi emale Imbi Kanterile meenub ainsa poja krutskina see, kui Gerd kolmeselt koos pisut vanema õepojaga naabrimehe auto liivaga kokku mätserdas. "Küll siis naabrimees alles vaatas oma Moskvitši suurte silmadega ja Gerd sai pahandada," naerab Imbi südamest. Rohkem pahandusi õnnelikule emale ei meenugi.

"Gerd armastab minu tehtud kotlette, no ja muidugi üldse liha. Ja talle meeldib kaua üleval olla ja see-eest ka hommikul kaua magada," räägib Imbi poja nõrkustest. Küsimusele, mida olümpiavõitja unes näeb, vastab Gerd Kanter, et enamasti ta ei näegi und või vähemasti ei mäleta sellest hommikul suurt midagi. "Enne olümpiat oli paar rahutu unega ööd, aga muidu magan nagu kott," sõnab Gerd.

Vabal ajal imetleb Gerd ema Imbi sõnul internetis autosid. "Jah, tõsi, autod on mul spordi kõrval teine suurem huvi," nõustub Gerd, kes enda sõnul juba lapsena igal võimalusel autoajakirju uuris.

Autode teema kerkides on kõne taustal kuulda Gerdi kaaslaste rahulolevat naeru. Salamisi unistab Gerd, et saab ühel päeval vormelirajal tõelisi kiirusi proovida. Praegu sõidab Gerd BMW uue põlvkonna sportmaasturi X5 esimese Eestisse jõudnud eksemplariga, mille andis spordimehe käsutusse United Motors.

Gerdi põhikooliaegne klassijuhataja ja keemiaõpetaja Meelis Välis meenutab enda kunagist õpilast kui äärmiselt visa ja sihikindlat poissi. "Vajalik auahnus oli tal juba koolipoisina olemas ja kuna meil olid klassis poisid suures ülekaalus, siis tekkis neis varakult ka võistlemispisik," räägib ta. Nii nagu ema, ei oska ka õpetaja kuidagi meenutada, et Gerd oleks koolis ulakust teinud. "Siis oli ta küll aktsioonis, kui meil viimasel koolipäeval moedemonstratsioon oli ja muusika saatel erinevaid moesuundi tutvustasime," naerab Meelis, kes raadio vahendusel Gerdi olümpiaheitlust jälgides siiralt õnnelik ja uhke oli.

"No kui teised ei leia midagi, siis ei hakka ma ise ka oma salajasi pahesid välja tooma," muheleb Kanter oma paipoisi imidži peale ja lisab, et lollustega pole tal aega tegeledagi.

Gerdi põhikooliaegne klassiõde Age Asumets iseloomustab Gerdi samuti ülivõrdes: "Ta oli väga tore poiss, mitte mingi rüblik. Ei kiusanud kedagi ja õppis hästi." Samas ei peetud Gerdi sugugi nohikuks. "Ta oli väga aktiivne ja sai kõigiga hästi läbi," ütleb Age.

Gerd ise ütleb, et eks temagi on vahel vihane või emotsionaalne, kuid enamasti oskab ta hästi kontrollida, kus ja mida teistele välja näidata. Mõrusid kogemusi on Gerdil näiteks ajakirjandusega suhtlemisest, kus temast kirjutades on pealkirjadega või muul moel infot moonutatud.

Sõprade osas on Gerdil pilt selge: tõeline sõber on see, kes ka raskel ajal toeks on. "Mul on piisavalt palju olnud ka ebaõnnestumiste aegu ja nüüdseks on ammu selge, keda saan tõeliseks sõbraks pidada," on Gerd rahul.

Meenub, kuidas odaviskaja Andrus Värnik soovitas Gerdil sportimise asemel kodus võileibu teha. "Kanter, sorry, ma ei tahtnud seda nime mainida, kuid ta pole keegi. Tema rekord ei huvita kedagi," ärples Värnik Raadio 2 eetris kaks aastat tagasi.

Praegu on Gerd Kanter olümpiavõitja ja Värnik ei suutnud isegi olümpianormi täita. Tulevikuplaanidest ja pereloomisest rääkides muutub Gerd eriti rõõmsaks. "Ma arvan, et kaks last oleks paras, liiga suurt pere ei taha," mõtiskleb ta. "Mina tahaksin küll juba vanaemaks saada," ütleb Gerdi ema Imbi rõõmsalt õhates ja arvab, et Gerdist saab oma lastele nõudlik isa, kes siiski vahel ka hellitab. "Ma arvan, et olen pigem range isa. Minu sõna peab ikka maksma," nõustub Gerd.

Kuigi Gerd Kanteri lähemate aastate siht on selge - veel üks olümpiavõit ja maailmarekordi ületamine, mõtleb spordimees targu ka tulevikule ja õpib EBSi magistrantuuris turundust.

"Võib-olla asutan tulevikus oma firma või siis asun tööle mõne praeguse sponsori juurde. Näiteks Nike'i, mis on väga suur ja paljude võimalustega firma," sõnab Kanter. Tema sõnul annab majandusalane haridus võimaluse tegeleda millega tahes ja päris selget nägemust kaugema tuleviku osas veel paigas pole.

"Ühe tsükli kavatsen aga kindlasti veel ketast heita ja loodetavasti sama edukalt kui viimati," on Gerd enesekindel. Küsimusele, millised rituaalid olümpiavõitjal enne kettaheite ringi astumist läbi teeb, naerab mees vastuseks, et tema pole ebausklik. "Ainus naljakas liigutus, mida olen kahel viimasel tiitlivõistlusel teinud, on see, et valisin võistlusvarustusse seast välja kuldsete elementidega tossud," muigab Kanter. Tulemuseks kaks kuldset medalit.

Tee kettaheitmise absoluutsesse tippu on Gerdi sõnul kulgenud loomuliku arenguna. "Alguses oli see lihtsalt mõnus sportlik hobi, aga tulemused vaikselt paranesid ja ühel hetkel, kui juba üle 60 meetri suutsin heita, sain aru, et maailmatase pole väga kaugel," meenutab Gerd.

Suur roll on Gerdi maailma paremikku tõusmisel olnud ka isa Jaan Kanteril, kes valas seitse aastat tagasi koduõuele heiteringi ja hoiab muru maailmarekordi piirini niidetuna. Samuti ootab poega kodus Raplamaal Tiduvere külas ka isiklik jõusaal.

Pole saladus, et Gerd Kanteri lapsepõlveunistus oli saada korvpalluriks. "Jumal tänatud, et ei saanud," naerab ema Imbi. Gerd ise arvab, et viit miinust on palliga siiani tore vahel mängida, kuid korvpallikarjääri ta taga ei nuta. "Mul on kas või randme painduvus nii väike, et minust poleks asja saanud," arvab ta.

"Alanud on Gerd Kanteri ajastu!", "Tulge teiegi Gerd Kanteri usku!", "Gerd, sa oled Eestimaa poeg!" ja palju muid sarnaseid loosungeid on naelutatud fännide huulile. Peagi jätkab Gerd teed järgmiste saavutusteni, kuid enne seda lubab elukaaslase Liina Pärteliga Uus-Meremaal ja Austraalias ära käia. "Mulle kingiti juba eelmisel aastal ümbermaailmareis, aga päris tiiru maakerale peale ei ole aega teha," teatab tõeline sportlasehing.

Olen Gerdiga päris palju intervjuusid teinud, ikka mitukümmend. Minule on ta kogu aeg hea mulje jätnud. Tema pluss on see, et ta ei ole kauna pidanud. Kui midagi ei meeldi, on ta seda alati öelnud, mitte lihtsalt vissis näoga ringi käinud, nagu mõni sportlane.

Üks värvikas näide on aastast 2005, kui Gerd võitis hõbemedali ja ma tsiteerisin tema toonast treenerit Uno Ojandit: "See oli viis aastat kõva keppi!". Gerd ütles pärast, et seda oli küll minust inetu ära trükkida ja andis mullegi hea õppetunni.

Napsu ajakirjanikud koos Gerd Kanteriga ei viska, sest ta on karsklane ja muide, ma võtsin temast eeskuju ja olen nüüd ise samuti karsklaste usku. Olen temalt õppinud, et olles avaliku elu tegelane, pole vaja ringi kakerdada.

Gerd on meeletult sihikindel. Ta on valmis kõik tegema, et eesmärki saavutada. Väga nutikas ja teab täpselt, mida tegema peab. Lisaks on Gerd hea ja soe suhtleja.

Gerdi iseloom on ebatavaline. See iseloom tegi temast olümpiavõitja ja see iseloom tuleb geenidest, tema isast ja tema emast. Tal on rida selliseid omadusi, nagu energia kontsentreerimise võime väga pikal perioodil väga kitsasse nišši. Ta ei lasku kunagi suurest eesmärgist kõrvale. Näiteks ei vaidlusta ta kunagi küsimust, kas minna trenni või mitte. Gerdil on suurepärane huumorimeel ja see on päästnud ja päästab ka tulevikus meid väga paljudest hädadest.