Ruja rokib täiega

Ülle Hallik 22. august 2008, 00:00

Ruja-rikas lavastus igas mõttes, võiks nähtu lühidalt kokku võtta. Vihjeks neile, kes veel ei tea: "ruja", mille ansambel oma nimeks valis, on Andres Ehini kunagi välja pakutud uudissõna tavalise "fantaasia" asemele.

Seega ootab Tartus ees nii Ruja muusika kui ka rokkooper, mis loodud rujaküllaselt.

Kuigi duo Ojasoo-Semperi lavastuste fantaasiarikkus ei ole enam ammu uudis, ei oska ju ikkagi ette arvata, millega nad seekord üllatavad.

Ega vist enam rohkem suuda kaks inimest olla nii üks, et lavastust vaadates ei saa aru, kus lõpeb kunstnikutöö ja kus algab lavastaja oma või vastupidi.

Tulemus on tervik, kus sellel ei olegi enam tähtsust. Kindlasti aitab kaasa seegi, et paar on ka rokkooperi libreto autor. Aga mõte tuua lisaks näitlejatele mängu videokaamerad või õigemini viis, kuidas video lavastusega sünkroonis töötab, saaks minu käest Oscari.

Kogu etenduse vältel unustad ajuti, kas jälgid filmi või teatrietendust. Ometi on selge, et film on üks neist, mis sünnib ainult siin ja praegu ning pole kindlasti kõigil kaheksal etendusel ühesugune. Lisaks annavad kaamerad võimaluse viia mäng ka lavatagustesse ruumidesse ja sealt väljagi, korraks ka publikule võimaluse ennast ekraanil näha. Ajuti astub ekraan aga ajaloolise tõe rolli, pakkudes kunagisi telekaadreid, ning leiud on tõelised pärlid!

Ja siis see pisidetailideni, iga viimase rekvisiidini lihvitud mänguplatsi kujundus (lavakujundus on selle lavastuse juures minu arvates märksa laiem mõiste). Olgu need Tarbeklaasi värvilised klaasid, raamatud riiulis või Norma märkidega ülekülvatud triibuline seinavaip. Nurgadiivan Ringo või lakitud tahkmööbel, punane kettaga VEFi telefon või raamatud riiulis. Nüüdseks keskikka jõudnu oleks sattunud just nagu kui mitte oma koju, siis klassiõe või -venna juurde külla.

Ja Ruja legendid Rannap, Alender ja Nõgisto… Alustades esimesest, siis laenan kaks kõrvalt kuuldud mõttekildu: Priit Võigemast on rohkem Rannap kui Rannap ise, või siis ühe tütarlapse suutmatus uskuda isa, kes väitis, et näitleja rääkis oma teksti ikka ise ning ei käinud Rannapi püünetaguse hääle taustal laval suud liigutamas. Risto Kübar valdab nii Nõgistole omase kitarriliigutamist kui ka suuhoiakut. Sergo Varese Alender pole ehk nii originaalitruu, samas ei saa tema osatäitmist kehvaks lugeda. Eraldi tahaks kiidusõnu lausuda Tõnis Mägi aadressil, tema kehastatud asotsiaal on meeldejääv ning pigem isegi näitlejatööna (tuntud headuses laul ei üllata ju ometi). Evelin Pang ei ole saanud küll väga suurt võimalust oma näitlejaannet eksponeerida, küll aga saab publik nautida tema hingestatud lauluesitusi.

Minu arvates on tegu õnnestunud projektiga. Kõrgtasemel meelelahutusega, milles ei puudu ka tõsisemad alltoonid.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:56
Otsi:

Ava täpsem otsing