Pime ei pea harju valmistama

Erivajadustega noorte koolitamisel valitseb meil tänaseni stampsuhtumine. Kui inimene on pime, peaks tast saama üldjuhul harjavalmistaja. Kui noorel on vaimupuue, peaks ta tegema mõnd lihtsakoelist füüsilist tööd. Ratastooli aheldatule sobiks justkui vaid kodus tehtavad tööd.

Loomulikult seab kaasasündinud või õnnetuste-haigustega omandatud puue tööelule mitmeid tõsiseid piiranguid. Kuid normaalne ühiskond peab oma nõrgemaid liikmeid abistama.

Eestis on erivajadustega inimestele haridus üldjuhul võimaldatud kuni 9. klassini. Edasi algavad tõsised probleemid ja just neile noortele, kes on mõne vigastuse või haiguse tõttu puude saanud. Uue suundumusena võivad puudega noored omandada mõnes üldhariduskoolis ka keskhariduse. Need tavakoolid on teinud jõupingutusi erivajadustega lastele nii füüsilise ligipääsu võimaldamiseks (kaldteed, liftid jm) kui ka eriettevalmistuse saanud pedagoogide palkamiseks. Ka mitmed meie ülikoolid on valmis vastu võtma erivajadustega noori, kel on vajalik eelharidus ja võimekus. Kuid just gümnaasiumites ning kutsekoolides pole puudega noortel piisavat tuge haridustee jätkamiseks.

Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus võtab vastu erivajadusega inimesi alates 16. eluaastast. Me ei paku neile mitte üldhariduslikku õpet, vaid rehabilitatsiooni kõrval ettevalmistust mõneks konkreetseks ametiks, näiteks pagari, kondiitri, koduteenindaja, puutöö, infotehnoloogia, rahvusliku käsitöö jms ametioskusi.

Kas 10. klassis autoõnnetuse tõttu ratastooli jäänud noorel oleks peale Astangu teisi reaalseid alternatiive hariduse edasiseks omandamiseks? Paraku pole enamik meie gümnaasiume valmis liikumispuudega noorte vastuvõtuks. Ka kaks Tallinnas tegutsevat täiskasvanute gümnaasiumi pole ratastooliga ligipääsetavad.

Riik peaks astuma põhimõttelisi samme, et erivajadustega noorte haridustee ei katkeks 9. klassiga. Ettevalmistamisel on ettepanekud hakata Astangul pakkuma koostöös haridusministeeriumi ning kutse- ja üldhariduskoolidega noortele kutsekeskharidust. Nii riik kui ka kohalikud omavalitsused peaksid pöörama tähelepanu gümnaasiumite ja kutsekoolide ligipääsetavusele.

Tühik gümnaasiumis paneb kinni edasised õppimisvõimalused. Praegu õpib meie kõrgkoolides vaid napp poolsada erivajadustega inimest. Aga neid võiks olla mitu korda rohkem.

Autor: Mari Rull