Novaatori uudised

Villu Päärt 05. september 2008, 00:00

Kui soovid autoga säästlikult sõita, siis püüa pidada piiri nii asjatute pidurdamiste kui ka ülemäärase kiirendamisega. Autotootjad on välja mõelnud kaks uut tehnoloogilist lahendust, kuidas auto saab juhile säästlike sõidumaneeride omandamisel appi tulla.

Nissan on välja töötanud lahenduse Eco Pedal, mille puhul liigselt gaasi vajutav juht saab autolt õppetunni: pedaal surub vastu. Audil on valminud sõiduabi Travolution, mis võimaldab juhil valida täpselt õige kiiruse, et järgmiselt fooriga ristmikult pidurdamata läbi sõita, kirjutas LiveScience.

Maailmas on tehtud lugematu arv kampaaniaid, mis on püüdnud selgitada juhtidele säästlikke sõiduvõtteid. Vähem kulutatud kütust tähendab vähem kahju loodusele, juht aga tunneb sõiduvõtete mõju otseselt oma rahakotis.

Kuid kampaaniad ei pruugi siiski anda soovitud tulemit. Seega on autotootjad astumas samme, et autole lisatud tehnoloogilised lahendused aitaksid juhil säästlikumalt sõita.

Nissani Eco Pedal on mõeldud välja selleks, et aidata juhil oma sõiduvõtteid optimaalsemaks muuta.

Tihtipeale näeb liikluses juhte, kes stardivad foori alt, gaas põhjas, nagu oleks käsil kiirendusvõistlus. Mõnisada meetrit eemal järgneb äkilisele kiirendusele äkkpidurdus. Niimoodi sõites on juht vihane nii enda rahakoti kui ka looduse peale.

Eco Pedal saab aru, kui juht gaasipedaaliga liialdab, ning vajutab tagasi, andes juhi jalale mõista, et pole vaja nii palju kiirendada.

Agressiivset sõidustiili vältides on võimalik Eco Pedali abil saavutada kütusekokkuhoiuks 5-10 protsenti, väidab Nissani uurimiskeskus. Tehnoloogiat hakatakse kasutama 2009. aastal müügile tulevates autodes.

Samas on küsitav, kui paljud juhid on nõus laskma autosse lisatud elektroonilisel kasvatajal öelda, kuidas peaks tegelikult sõitma. Neile, kes seda ei soovi, on autos olemas ka nupp, kust Eco Pedali saab välja lülitada.

Audi on mõelnud aga nende juhtide peale, kes fooride vahel lihtsalt kimada armastavad ja siis kogutud kiiruse on sunnitud maha pidurdama.

Kontrollsüsteemi Travolution on Saksamaal Ingolstadtis testitud juba kaks aastat. Pilootprojekti käigus on 46 fooriga ristmikku viidud ühtsesse süsteemi, mis peaks muutma liikluse sujuvamaks. Kolmel ristmikul edastavad foorid signaali, mis teatab, millal hakkab põlema roheline tuli. Autod, millel on vastavad seadmed, saavad pardaarvuti kaudu infot ning juht näeb, millist kiirust tuleb hoida, et ristmikult ilma peatumata läbi sõita.

Mõlema tehnoloogia eesmärk on üks: näidata, et kütuse kokkuhoid ei alga mitte ainult aina säästlikumatest uutest autodest. Ka juht ise saab oma sõiduvõtete valikuga paljugi ära teha.

Mehe sobivuse pühendunud kooseluks võivad osaliselt määrata tema geenid, leiti uues uurimuses.

Rootsi kaksikvendade põhjal tehtud uurimuse käigus avastati, et erinevused geenis, mis reguleerib hormooni vasopressiini taset, mõjutavad inimeste võimet kooseluga hästi toime tulla, kirjutas LiveScience.

"Meie põhiliseks avastuseks oli, et vasopressiini retseptori 1a geeni ja meeste sideme tugevuse vahel nende partneritega esines seos," ütles uurimuse esimene autor Hasse Walum Stockholmi Karolinska instituudist. "Selle geeni üht varianti kandvad mehed said partneritevahelist sidet mõõtval skaalal keskmiselt madalamaid tulemusi."

Walum märkis ka, et "kehvema partneri" geeni kandvate meeste naised hindasid oma kooselu kvaliteeti madalamalt. Uurimistöö tulemused avaldati ajakirjas Proceedings of the National Academies of Science.

Vasopressiini rolli olulisust märkas Walumi töörühm esmalt uruhiire peal tehtud uuringutes. Uurimuste käigus on näidatud, et vasopressiin vabaneb isaste loomade ajus paaritumise ajal. See innustab isaseid uruhiiri ka edaspidi paaritatud emasega läbi käima.

Teadlased tahtsid välja uurida, kas sama kehtiks ka meeste puhul. Selleks otsis Walumi töörühm välja vasopressiin 1a geeni, mis on olemas nii uruhiirtel kui ka inimestel. Erinevused selles geenis mõjutavad oluliselt vasopressiini aktiivsust isastel uruhiirtel. Kas sel on sama mõju ka meestele?

Nad avastasid, et vasopressiin 1a geeni kindlat varianti nimega 334 omavad mehed said partnerite vahelise seose tugevust analüüsivates testides eriti kehvi tulemusi. Nad olid väiksema tõenäosusega abielus kui mehed, kes kandsid selle geeni teist varianti. Kui geeni mõlemaks alleeliks oli 334, kahekordistus tõenäosus, et mehe abielu on viimase aasta jooksul olnud tõsises kriisis.

Teadlased aga rõhutavad, et vasopressiin 1a geen pole ilmselt sugugi mitte ainuke faktor, mis kujundab mehe võime partnerlusele pühenduda. Tõenäoliselt on seotud paljud geenid ning nende seos keskkonnaga. On liiga vara süüdistada meeste võimetuses perele pühenduda vaid ühtainust geeni. Ka Walum ise loodab, et mehed ja nende abikaasad ei omista tema uurimusele liiga suurt tähtsust.

Miks saadetakse Aadamale rohkem spämmi kui Eevale? Teatud tähtedega algavatele e-posti aadressidele tuleb rohkem rämpsposti kui mõne teise tähega algavatele aadressidele, leidis Suurbritannia Cambridge'i ülikooli teadlane Richard Clayton.

Selleks analüüsis ta kaheksa nädala jooksul Suurbritannia ühe internetiteenuse pakkuja kaudu toimunud meililiiklust. Kui ta välistas kõik aadressid, mis ei olnud kasutusel, siis ilmnes tõsiasi, et A-tähega algavad aadressidele tulnud kirjadest umbes 30 protsenti oli rämpspost. Kui aadress algab aga tähega Z, siis on rämpsposti osakaal vaid 20 protsenti, kirjutas New Scientist.

Mis on selle erinevuse põhjus, pole täpselt teada. Clayton oletab, et rämpspostitajad üritavad aadresse tuletada ja ära arvata. Kuivõrd A-tähega algavaid reaalseid aadresse on rohkem kui neid, mille algustäht on Z, siis on ka viimaste õigesti äraarvamine veidi vähem tõenäoline.

Clayton ei analüüsinud oma tulemusi küll statistiliselt, kuid näiteks tuli välja, et kuigi tähtedega R, P, S ja M algavaid aadresse on reaalselt olemas vähem kui neid, mis algavad A-ga, said nende nelja tähega algavad aadressid rohkem rämpskirju - umbes 40 protsenti kõigist e-postkastidesse saabunud kirjadest oli rämps.

Teadlased leidsid imetaja ninas paiknev pisiorgani, mis tuvastab õhust ohust märku andvaid feromoone, kirjutas Eesti Geenikeskus Science'i vahendusel. Selleks osutus nina eesosas paiknev mõnesajast rakust koosnev moodustis - nn Grünebergi ganglion -, mis samanimelise teadlase poolt avastati juba 1973. aastal. Šveitsi Lausanne'i ülikooli teadlase Marie-Christine Broillet' juhitud uurimisrühm määras kindlaks, et erinevat tüüpi feromoonidest reageeris Grünebergi ganglion ainult sellistele, mis eritusid laborihiirte hukkamisel. Järgnevalt testisid Broillet ja kolleegid ohuferomoonide mõju hiirtel, kel see organ oli kirurgiliselt eemaldatud.

Kui normaalsed hiired jäid ohuferomooni tundes tardunult paigale, siis Grünebergi ganglionita hiirte käitumisele ei avaldanud see vähimatki nähtavat mõju.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:42
Otsi:

Ava täpsem otsing