Järgmine pomm tiksumas…

Viimastel nädalatel oleme palju lugenud pankade kõrbemisest ja suurtest kaotustest ning päris palju ka sellest, et peamisi põhjuseid võiks otsida väga tarbijalähedasest kohast - elamuasemelaenudest, mida tagasi maksta ei suudetud. Kõrbelõhn sellega siiski ei haju, sest pankadel on varuks veel üks üllatus, mis võib finantsstabiilsusele järgmise valusa hoobi anda ja ägeda muhu tekitada.

Jutt on tuletisväärtpaberitest ehk derivatiividest, mille teenistus sõltub mõne muu väärtpaberi, tavaliselt aktsia hinna liikumistest.

Algselt kasutati derivatiividest lihtsamaid - optsioone ja futuure, mille väärtuse arvutamine ja kauplemine on suhteliselt läbipaistev ja reguleeritud. See läks ajapikku siiski igavaks, mistõttu rahanduse "raketiteadlased" said kujutlusvõime tööle panna ja luua veel igasuguseid tõusudele-langustele panustamise vahendeid, mille täielik mõistmine ja veel vähem väärtuste arvutamine käib inimajule suurel määral üle jõu.

Mida sogasemaks vesi ajada, seda vähem tahab keegi seda surkida - eriti seadusesilm, kelle võimuses oleks niisugused panused mingilgi määral piiridesse suruda. Neid, kes õigel ajal sellele tähelepanu juhtisid - eesotsas guru-staatuse omandanud vanameistrite Warren E. Buffetti ja Alfred E. Kahniga - tõusude ajal keegi väga kuulata ei tahtnud, sest tavapäraselt näeb ohte alles siis, kui tõeline häda juba käes on.

Lisaks jätavad ettevõtlus-juriidika professor Henry T. Hu sõnul derivatiivide arvutamiseks koostatud mudelid välja küll vähetõenäolised, kuid siiski olulise mõjuga šokid majanduses ning arvestavad vaid normaalsete tingimustega.

Sellest nüüd uued mured - kusagil maailmas on kokku nimiväärtuses 62 triljoni dollari eest credit default swap'pe (CDS), tuletisinstrumente, mis algselt olid loodud vaid kindlustuseks. Sellest on juba mõnda aega asi üsna kaugel, sest investorid hakkasid läbi CDSide spekuleerima, panustades instrumendi kaudu teiste ettevõtete tõusudele ja langustele. Seda tihti konkreetse ettevõttega mingit sidet omamata.

Mis juhtub aga, kui kindlustuse pakkuja, kellele on makstud lepingutasu ja mitmeid perioode makseid, ühel hetkel ise pankrotistub? Kindlustuse ostja, kes on kõvasti raha raisanud, jääb lihtsalt lolliks tehtuna ilma nii kulutatud rahast kui ka kindlustusest. Arvestades nende lepingute läbipaistmatust ja sõlmimise viisi - tavaliselt telefoni teel - võtab päris parajalt aega, enne kui kõik kulud on kokku arvutatud ja kahjud hinnatud. See tähendab, et kurvapoolseid teateid pangandusmaastikul on oodata veel küll.

Asja teevad oluliselt vürtsikamaks veel natuke teistsugused spekulatsioonid CDSidega - panused, kas kinnisvaralaenude võtjad suudavad või ei suuda oma laenusid tagasi maksta. Need, kes uskusid, et suudavad, süüakse praegu elusalt, sest aina enam inimesi peab tunnistama oma võimetust võetud kohustusi täita.

Valitsus on päästnud mitu suurt panka - ja sellega päästnud kaudselt ka palju teisi, sest iga suure põhjaminekuga on seotud paljud väikesed, kes on ostnud kindlustusi läbi CDSide ning peaksid siis suuremahulisi mahakandmisi tegema, mis omakorda võiks põhjustada nende pankroti.

Viimati päästetud AIG pakkus CDS-kindlustust 447 miljardi dollari väärtuses ning oleks pankroti korral tekitanud finantsmaastikul keerise, mille kõrval ka viimati USAd külastanud orkaan Ike oleks mõjunud kui kerge kevadtuuleke. Väga suur omavaheline seotus on üks finantssektori pluss ja miinus, mille tõttu jagavad finantsasutused tahtmatult nii võite kui ka kaotusi.

Praegune on väga hea õppetund tulevikuks ning näitab selget vajadust nii suure mõjuga instrumente seaduslikult reguleerida ja kauplemist läbipaistvamaks teha.