Vene videokunsti pioneer Monastõrski

Monastõrski sündis 1949. aastal Murmanskis, praegu töötab ja elab Moskvas. Hariduselt on ta filoloog, mis seletab tema tegutsemist peale kunsti valla ka kirjaniku ja teoreetikuna. Kunstiga hakkas ta tegelema sügaval nõukogude ajal ehk 1970ndate keskel.

Enamjaolt nimetatakse Monastõrskit kontseptualist-likuks kunstnikuks. Läbi aegade on aga kontseptualism olnud kunstimaailmas üks raskemini mõistetavamaid -isme.

Põhimõtteliselt peaks tegemist olema kunstikeele lihtsustamisega, detaili jms minimaliseerimisega, et teose mõtet vaatajale kergemini selgeks teha.

Sellel näitusel esineb Monastõrski eelkõige videokunstnikuna, kelle ideed olid oodatult vastuolus Nõukogude Liidu ametliku kunstipoliitikaga. Seetõttu tegutses ta omal ajal Moskvas underground-kunstnikuna.

Ent võib arvata, et Monastõrski ja tema kaaskonna filosoofiast, budismist ja kontseptuaalsest kunstist mõjutatud ideed olid KGB-le liiga keerulised, et neis otsest ohtu näha. See tähendab, et neil olid suhteliselt vabad käed oma kunsti viljelemiseks. Monastõrski võttis osa rühmituse Kollektiivsed Aktsioonid happening'idest ja performance'itest. Nende eesmärk oli viia kunst eemale näitusesaalidest ja linnadest ning siduda see tugevamalt ümbritseva keskkonnaga. Näitusel saab näha videodokumentaaži neist väljasõitudest loodusesse ja performance'ite kirjeldusi.

Peamiselt ongi näitusel üleval videotööd, mis on integreeritud installatsioonideks. Kunstniku tõsist armastust filosoofia vastu illustreerivad installatsioonid Kanti ja Brentano teemadel.

Kõige aktuaalsem töö siinses kultuurikontekstis on kindlasti "Purskkaev" (2005), mis üritab näitusesaalis rekonstrueerida Moskvas rahvamajandussaavutuste näituste keskuses asuvat purskkaevu.

Monastõrski töö kujutab endast suurtest fotodest moodustatud ringi, mille keskel on jahu. Jahu sümboliseerib tühjust, mitte miskit.

Fotodel on tagantvaates kujutatud kuldseid skulptuure naistest, mis on justkui maa viljakuse metafoorid ja paistavad kandvat erinevate liidumaade rahvarõivaid.

Autor: Ragne Nukk