Titicaca järv - inkade häll

Margus Raha 10. oktoober 2008, 00:00

Maailma kõrgeimal asuv laevatatav järv Titicaca on Peipsist (8400 km") umbes kaks ja pool korda suurem. Ligi 300 meetri sügavuseni ulatuva järve veetemperatuur on aastaringselt üheksa kraadi. Levinumaks kalaliigiks on piraajalaadne luine carachi.

Titicaca tähendab aimaara indiaanlaste keeles puuma kaljut. Legendi järgi tõusid inkade esiisa ja -ema üles sellest järvest ja sestap on veekogu püha. Järveäärsest Puno linnast 25-30 km kaugusel üle vee paiknevad kaljusaared Amantani ja Taquile annavad hea ülevaate hispaanlaste-eelsest Peruu Andide piirkonna elustiilist ja kultuurist.

Hommikul viisid velorikšad tosin kahepäevasest järveekskursioonist osavõtjat hotellist Puno sadamasse. Ülesõit Taquile saarele kestis kolm tundi, randudes tuli teha tunnine jalgsimatk saare keskusesse. Selleks tõusime vaikselt mööda maalilist kaljurada 200 meetrit (täpsemalt 525 astet), mis oli mäehaigusest nõrgestatud organismile paras katsumus. Samas nautisime maalilisi vaateid - all tumesinine järv, taamal lumised Andid.

Taquilel on elatud rohkem kui kümme aastatuhandet. 13. sajandini domineeris aimaarakeelne Tiahuanaco kultuur (aimaara indiaanlane on ka Boliivia president Evo Morales), kuid ala vallutanud inkad tõid sisse ketšua keele. Paljud kohalikud ei räägi siiani hispaania keelt, selleks jagasid giidid ketšuakeelseid põhiväljendite lehekesi.

Tutvumine küladega ja keskusega oli elamus omaette. 1200 saareelanikku tegelevad peale põllunduse kudumise ja ketramisega. Valmivad oivalised alpakavillast mütsid, seelikud, kuued ja püksid.

Villase mütsi ehk chullo värvi järgi saab ka öelda, kas mees on abielus või mitte - esimestel on see üleni punane, viimastel sisaldub värvis ka valget. Harilikult koovad poissmehed chullo'd endale ise. Ametnikud aga kannavad mütside otsas veel musti sombreerosid.

Andides elav alpaka on laama sugulane, mõlemad on kodustatud, kusjuures laamat kasutatakse koormakandjana, alpakat kasvatatakse villa ja liha pärast. Taquile saarel tasub kindlasti proovida juba inkade ajal söödud kõrge valgusisaldusega kõrgmäestiku teraviljast suppi sopa de quinoa'd ja kala.

Pärast lõunat järgneb tunniajane sõit Amantani saarele, kuhu jäädakse ööseks. See järve suurim saar on säilitanud mõningase kultuurilise isolatsiooni ja kontrolli turismi üle. Saarel domineerivad kaks väikest küngast: Ema-Maa Pachamama ja Isa-Maa Pachatata.

Veebruaris koguneb pool saare 5000 inimese suurusest elanikkonnast ühe künka tippu ja pool teise. Iidseid traditsioone järgides nad festivali käigus ühinevad ning pühitsevad oma päritolu värvika muusika ja tantsuga.

Amantanil võtsid meid vastu aimaara indiaani koduperenaised. Minu ja ühe inglise paari võõrustaja Anselma viis meid majja. Aknast avanes miljonidollariline vaade Titicaca järvele (maja asus kõrgel mäenõlval) ja lumistele Andidele. Öökülma kaitseks oli voodi kaetud viie alpakavillase tekiga.

Programm jätkus kogunemisega linna keskväljakul 4000 meetri kõrgusel, kus sai kohalikega vutti taguda (õhku niigi pole!), samuti baaris kokateed või kuuma šokolaadi juua. Pärast õhtusööki anti turistidele kohalikud rõivad - meestele chullo ja pontšo, naistele seelikuhunniku.

Juba pimedas läks rahvamajas tantsuks, mis oli üks väga meeleolukas ettevõtmine. Amantani öö juures peab ära mainima ka tähistaeva, mis on nii tähti täis pillutud, nagu oleks uus suur pauk käinud. Katsuge sealt Lõunarist üles leida!

Järgmisel päeval sõitsime pilliroost valmistatud Urose ujuvatele saartele. Need kujutavad endast tohutuid parvi elueaga 20-25 aastat. Saartel elavad indiaanlased, kes elatuvad kalapüügist ja turismist. Muide, inkad pidasid neid alaminimesteks.

Paljud neist elavad juba kaldal, aga sõidavad saartele turistidele nänni müüma. Ujuvsaared on omaette vaatamisväärsus, mille pinda uuendatakse tihti, sest veealune osa mädaneb. Indiaanlased sõidavad ringi pilliroost paatide ja parvedega.

Titicaca-äärne Puno linn asub 3820 meetri kõrgusel, mistõttu võtab esimesel õhtul hotelli teisele korrusele ronimine hinge kinni ja paneb südame kloppima.

Öösel magades - kui hingamine on harvem ja vähem õhku satub kopsudesse - hakkab pea valutama ja süda läheb pahaks. Kätte on jõudnud kõrgmäestikuhaigus soroche, mille sümptomeid jagub paariks päevaks. Aklimatiseerumiseks tuleb juua rohkesti vedelikke (nt kokalehtedest teed), piirata alkoholitarbimist ja suitsetamist, vältida füüsilist pingutust. Peavalu vastu sobib hästi ibuprofeen, kohalikes apteekides müüakse ka soroche-tablette, mille peamiseks koostisosaks on lihtne aspiriin.

Hispaanlaste linn Puno tekkis 1657. aastal hõbedakaevanduse ümber. Samast ümbrusest arvatakse olevat pärit mitmed tähtsad taimed, näiteks kartul, tomat ja harilik pipar.

Punot kutsutakse Peruu folkloori pealinnaks ja ei möödu päevagi festivali või protsessioonita. Veebruari esimestel nädalatel toimub Fiesta de la Candelaria ehk suur folktantsufestival, kus tantsijad kannavad saatanamaske.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:57
Otsi:

Ava täpsem otsing