Reisida titaga või ilma?

Väikelapse või -lastega reisimine on praegu aktuaalne teema nii minu töös kui ka isiklikus elus. Kui veel kümmekond aastat tagasi ei mõelnud titaga reisimisest keegi, siis tänapäeval on see täiesti igapäevane asi.

Kui minult küsitakse tööalaselt nõu, kas võtta väike laps reisile kaasa või mitte, olen alati öelnud, et kui plaanite reisi maale, kus tital turvaline, ja lennusõiduga probleeme ei ole, siis igatahes võtke.

Esiteks vajab üks väike inimolend üle kõige maailmas päikest. Ja kui meie Eestimaa suvi seda ikka vähimalgi määral ei paku, siis ei suuda seda asendada ka D-vitamiin. Teiseks on kuni kaheaastaseks saamiseni võimalik laps tasuta või vähemalt väga soodsa hinnaga reisile kaasa võtta. Ja kolmandaks on see tänapäeva kiirel ajal suurepärane võimalus vanematel lapsega koos olla ja temaga tegeleda.

Juttu, et tita niikuinii pärast reisist midagi ei mäleta ja reisil olles ei lase vanematel ka puhata, ei saa võtta üheselt. Omast kogemusest võin väita pigem vastupidist. Kevin oli viis kuud vana, kui käisime temaga esimesel reisil Egiptuses, Türgit külastades oli ta aga kümnekuune.

Mõlemal korral pidas poiss vapralt vastu nii lennusõidu kui ka kuumuse. Türgis olles veetis Kevin suurema osa päevast issi seltsis basseinivees mõnuledes, samal ajal kui minul tuli vahepeal tööasjadega tegeleda. Reisilt tagasi tulles oli ta jumekas ja terve, samal ajal kui ümberringi kõik titad Eestimaal turtsusid ja köhisid.

Kui vanemad tahavad reisil veidi aega endale näpistada, saab ju alati kaasa kutsuda vanaema-vanaisa, lapsehoidja või mõne teise pereliikme, kes last mõnel õhtul on nõus hoidma, kui vanemad omaette välja sööma või lustima minna tahavad. Paljud hotellid pakuvad lapsehoiuteenust. Seda võimalust tasub reisibüroost enne hotelli valimist uurida.

Omaette teema on aga see, mida peab tegema väikelapse ema, kui ta töö eeldab reisimist. Eriti ajal, kui kõikjal propageeritakse tita toitmist rinnaga võimalikult kaua. Kas ka siis võtta laps tööreisile kaasa? Esmapilgul kõlab absurdsena. Mujal maailmas on see aga üsnagi levinud ja seal suhtutakse täiesti mõistvalt sellesse, kui naine reisib koos väikelapse ja abikaasa või lapse ja lapsehoidjaga ka tööasjus. Eriti maades, kus emapuhkus kestab vaid mõne kuu ja naine peab tööle naasma kohe. Sellisel juhul tasub teiste pereliikmete kulud muidugi mõista töötaja ise.

Miks siis mitte seda meilgi praktiseerida? Kui õnnestub tööreis ühendada väikese puhkusega abikaasale ja lapsele, on mõistlik kaasa võtta ju nemadki.

Kui Kevin oli 11-kuune, jätsin ta kuueks päevaks abikaasa ja vanaema hoolde ning sõitsin tööreisile Itaaliasse, ise mures, et selline paus tähendab kindlasti rinnaga toitmise lõppu. Õnneks siiski nii ei läinud. Aga järgmisele pikemale tööreisile võtaksin lapse ja mehe võimalusel siiski kaasa.

Kindlasti tuleb väikese lapsega reisimisel järgida elementaarseid reegleid - teha nii tervise- kui ka reisi katkemise kindlustus, varuda kaasa tugevat päikesekaitsekreemi, müts päikese kaitseks, lapsekäru, toitu, mida kohapealt ei pruugi saada, mähkmeid, mille hinnad on teistes maades tihtipeale oluliselt kallimad, jne.

Muidugi on lapsed erinevad ja kui lapsel on tõsine lennuhirm, siis reisile teda vägisi kaasa võtta ei ole mõistlik. Igale reisile titat aga kaasa võtta ei tasu ja ei tohigi. Pikk lennureis ning kohapeal ees ootav kuumus või räpasus võivad tõsiselt proovile panna nii lapsevanemate närvid kui ka väikelapse tervise. Aga üks mõõduka lennuajaga reis soojale maale paneb teie järeltulija silmad kindlasti pikaks ajaks särama.

Autor: Ulvi Tüllinen