Mõtleme vahelduseks riigile

Euro kasutuselevõtu peale peaks täna vaatama riigi kodaniku seisukohast ning igasugused grupihuvid tuleb kõrvale jätta. Sest olukord on vägagi murettekitav.

Seni oli meil ainuke probleem eurole üleminekul inflatsioonikriteerium, mille me Juhan Partsi valitsuse ametist lahkudes peaaegu täitnud. Tundus, et on jäänud vaid väike jõupingutus - ja siis tuli praeguse peaministri Andrus Ansipi seisukoht, et me ei ohverda majanduskasvu eurole.

Täna pole meil kumbagi - ei eurot ega majanduskasvu. Aga majanduskasvu oluline eeldus on euroruumis olemine. Jutt pole ainult otsesest rahalisest kasust, mis on mõõdetav ligi 700 miljoni krooniga, vaid sellest, et euro on kvaliteedimärk majandusele. Sellega tunnistatakse meie majandus terveks ja küpseks üleeuroopalises mõttes. Selles on euro olemuslik tähtsus ja tähendus.

Eurole üleminek sõltub teadupärast kaheksa niinimetatud Maastrichti kriteeriumi täitmisest ja seni oleme suutnud püsida graafikus kõigiga peale inflatsioonikriteeriumi. Viimase senist täitmata jätmist saab põhjendada kiire majanduskasvuga. Aga kui meie eelarve läheb umbes 3protsendilisse defitsiiti - nagu Eesti Panga prognoos väidab - on meil juba suurem mure majas.

Praegu sörgime sündmustel sabas. Me ei ela mitte realiseeruvate plaanide järgi, vaid põhjendame, miks asjad ei laabu. Küll on süüdi Venemaa isekas poliitika, kõrged kütusehinnad maailmaturul või finantsturgudel möllav torm.

See on tõesti nii, aga kui maailmamajandus tervikuna ja meid ümbritsevad riigid suudavad näidata üsna stabiilset majanduskasvu, peaksime suutma seda meiegi. Oleme tänu kaunitele valimislubadustele üles ehitamas jätkusuutmatut tulevikustsenaariumi. Me katame selle ja ilmselt ka järgmise aasta eelarve augu reservide arvel ja siin on juba väga keeruline midagi muuta.

Küsimus on selles, mida me teeme aastal 2010. Selleks ajaks konstateeritakse, et reservid on ära söödud - läks, nagu läks. Selline suhtumine, et jumal andis, jumal võttis, meenutab Venemaa viimast keisrit Nikolai II, kes ütles need sõnad teate peale, et Tsushima lahingus kaotati Vaikse ookeani laevastik. Ütles nii ja mängis rahulikult laptuud edasi.

Peab muutma stoilist hoiakut "näe, ei tulnud seekord jälle välja". Kribu-krabuga sekeldamine eelarve juures - automaksud, numbrimärgitasud, teatripiletid jms - ei too meid samuti vee peale. Kui ettevõtetelt pigistataksegi maksude tõstmisega paarsada miljonit välja, siis see suurt pilti ei muuda.

Küsimus on selles, kuidas suurt pilti muuta. Keegi peab välja ütlema karmi tõe, et meie ootused heaoluühiskonna kiirest saabumisest on luhtunud. Me peaksime endalt kõigepealt küsima, kas soovime elada tuleviku nimel või tuleviku arvel. Me vajame tegelikult eelarvestrateegiat terve aastakümne tarvis ja peame tegema selliseid eelarveid, millest me suudame ka kinni pidada.

Rahandusminister Ivari Padar lubas, et kohe järgmise aasta esimeses kvartalis hakatakse tegelema eelarve restruktureerimisega. Aga miks mitte selle aasta viimases kvartalis?

Lõpetame suhtumise, et poliitikud mõtlevad erakonna peale, ettevõtjad firma peale, pensionärid pensioni peale. Peaksime kõik korraks mõtlema ka riigi peale. Kui riik on untsus, pole lõpuks enam ei pensionit, ettevõtet ega erakonda. Publikule mängimine ei ole praegu kohane. Kui me kõik näeme, et kurss on otse põhja, ei too selsamal kursil jätkamine pikalt plusspunkte.

Autor: Rein Kilk