Admirali võitlused merel, maal ja armastuses

Et "Admiral" kinodes üks viimase aja vaadatumaid filme on, on täiesti põhjendatud: tegu on haarava draamaga, kust ei puudu ei sõjakoledused ega armastuslugu.

Pean tunnistama, et ega ma tulihingeline sõjafilmide austaja pole. Juhtusin Sõprusesse "Admirali" vaatama pooljuhuslikult ja seega polnud mul teose suhtes ka mingeid ootusi.

Pigem mõlgutasin enne filmi algust suuresti vene rahvusest publiku hulgas mõtteid, et olen täiesti vales kohas.

Filmi algus oli aga haarav ja unustasin oma eelarvamused ruttu. Võikski öelda, et merelahingud, millega teos algas, olid filmi põnevaim osa ja kruvisid pinge kohe üles.

Filmi peategelane admiral Aleksandr Koltšak (Konstantin Habenski) on esimestest stseenidest peale väga sümpaatne - rahulik ja kaalutletud olekuga.

Kahjuks ei tekkinud sama poolehoidu aga Koltšaki suure armastuse Anna Timirjova (Liza Bojarskaja) suhtes. Miskipärast ei mõjunud Bojarskaja näitlejatöö siiralt ja seetõttu, mulle endalegi üllatuseks, jäi armastuslugu võrreldes sõjadraamaga üsna kahvatuks.

Et filmi eelarve kopsakas oli, võis märgata küll. Siiski tundus, et stsenarist on liialt palju "Titanicut" vaadanud, kuna nii mõnigi seik tundus tuttavlik - alates vana naise meenutusest lõpetades peategelase surnukeha vee alla vajumisega, sekka veel pillimehed, kes eriti õõvastavatel ja lootusetutel hetkedel meeleolu üleval püüdsid hoida.

Kes Vene kodusõja sündmustega eriti kursis pole, neil tasub ajalooga enne filmi vaatamist tutvuda. See teeb vaatamise nauditavamaks, kuna pidevalt pole vaja juurelda, kes, kus, kuidas ja miks.

Sellegipoolest on "Admiral" üks parimaid filme, mida viimasel ajal näinud olen. Eks tegijad ole oskuslikult filmi ka väga haaravaks teinud. Vähe oli sellised sõjastseene, kus midagi dramaatilist ei juhtunud. Ikka olid võikad stseenid kokku kuhjatud, nii et nõrganärvilisematel tuli ehk pilk mujale pöörata. Kuid sõjas polegi ju iseenesest midagi ilusat.

Nüüd närib mind ainult pisuke kahtlus, kas "Detsembrikuumus" pärast "Admirali" vaatamist veel suudab muljet avaldada…

Autor: Katrin Rikberg