Fassaad kardab vett

"Ega voodrilaudu tasugi liiga hoolikalt kokku lüüa, muidu kipuvad need niiskusega kummuma, lõpuks hakkavad ka naelad välja ronima," hoiatab Puuinfo projektijuht Märt Riistop liigse agaruse eest laudu üksteise otsa lükkida.

Lisaks soovitab ta veenduda, et alumise voodrilaua ja veelaua vahel oleks ikka ligi poolesentimeetrine vahe, et õhk pääseks liikuma laudvoodri alla. Pealegi võimaldab selline vahe vihmast või sulavast lumest niiskuva voodri allserval kiiresti kuivada. Ideaalse tulemuse peaks tema kinnitusel saama, kui alumise laua alumine serv lõigata umbes 45kraadise nurga all.

Vastupidavuse tõstmiseks tuleks laudvoodri värvi uuendada iga viie aasta tagant. Veel ühe võttena saab laudu ka õlitada, mis on värvist veelgi kestvam, või katta tõrvavärviga, mis koosneb 1/3 värnitsast, 1/3 tärpentinist või lakibensiinist ning 1/3 puidutõrvast koos loodusliku värvimulla või isegi nõega.

Fassaadivineeri ilmastikukindluse tõstmiseks tuleb Reval Timberi juhataja Raivo Miti kinnitusel iga fassaadiplaadi ülemine ja alumine serv lõigata 45 kraadi all, et moodustuksid katte jätkukohtades veeninad. Riistopi seletusel aga sellest eriti ei piisa, kindluse mõttes tuleks igale horisontaalsele jätkukohale lisada alumise plaadi ülaservale vihmaplekk. Siis ei saja kahe plaadi vahelt sisse ega otseselt plaadi kõige tundlikumale kohale - servale.

Liiatigi aitab selline vahe ka hooldada plaatide esimesena kuluvaid servi. Just servavärv tuleb keskmiselt juba kahe aasta pärast maha. Seega saab seda just avatud vahede korral uuendada.

Wienerbergeri müügijuhi Peep Veske tõdemusel ongi tellisfassaadi suurimaks vaenlaseks liigniiskus, külmakahjustused ja vundamendi vajumised. Kui aga on tekkinud praod ja lõhed, mis aja jooksul niiskuse ja temperatuuri koosmõjul suurenevad, hakkabki sein lagunema.

Tellisfassaadi kestvuse eelduseks on kaitstus otsese vihma ja juhuslikult vahele pääseva vee eest. Läbimärgunud sein hakkab talvel läbikülmumisel tükkidena laiali pudenema. Samuti tuleb tellisfassaadi katuseräästast madalamal lõpetatud müüritis pealt eraldi vihmaplekiga katta. Vihmapleki puhul tuleb alati jälgida, et see oleks paar kraadi väljapoole kaldu, muidu vajub vesi seina sisse.

Kui silikaattellisest sein kestab muretult vähemalt 75 aastat, siis savitellistest ja ülikõvadest klinkertellistest seinad kestavad sajandeid - kuid vaid kaitstuna vee ja vajumiste eest.

Lisaks tuleks jälgida, et räästad, vihmaveetorud ja karniisid oleksid terved ega laseks veel seinale valguda. Juhud, kus katkisest vihmaveetorust voolav vesi otseteed seina uuristama pääseb, on kahjuks sagedased.

Meie kliimas tuleb arvestada eriti suure vastupidavusega, sest külmumis- ja sulamistsüklid on eriti sagedased. Samas peab tellissein olema ka korralikult vuugitud, tõdeb Tarmo-Andre Elvisto, Säästva Renoveerimise Infokeskuse juhataja.

Ehkki kestvuselt jääb ersatstellisvooder ehtsale tellisvoodrile alla, on esimene siiski lihtsamini renoveeritav - katkist plaati on kerge asendada.

Maja fassaadi krohvi parandama hakates peab olema kindel, et see ei saaks enam vett. Seega peavad olema katus, vihmaveetorud, aga ka aknaplekid korras. Tavaliselt saabki väliskrohvile saatuslikuks vesi, mis seina vahele pääsenuna leotab ja külmetab viimistluskihi seinast lahti.

Paeseinte krohvimisel tuleks kindlasti eelistada lubikrohve või vähese tsemendisisaldusega krohve, siis saab ise hingav paesein ka hingata. Samuti kasutades aluskrohvi ja viimistluskrohvi, ei tohi pealmine olla suurema tsemendisisaldusega, muidu tekib kahe kihi vahel niiskuse ummistus ning viimistlus pudeneb seinalt paari aastaga.

U-kujuliselt üles, et suure saju ja lume korral ei saaks krohv märguda, õpetab Elvisto.

Plekk-katusemeistri tegevdirektor Jaanus Aedla peab pleki kallet väljapoole ning tagumise ja kahe külgserva ülespööramist loomulikuks. Ülespööratud servade nurgad tuleb veekindluse mõttes erilise läbipaistva silikooniga tihendada.

Samas soovitab ta panna ülespööratud külgservad puitfassaadi puhul akna servalaua alla nii, et selle alumine ots jääks plekist vähemalt 1,5 sentimeetri kõrgusele. Siis ei tõmba puit plekilt vett endasse.

Plekksepp Peeter Kruus peab külgmiste ülespööreteta ja seinaga liitumise kohast silikooniga tihendatud aknaplekki enesepettuseks. "Silikooniga külgedelt kinniplätserdatud üleskeeramata servadega aknaplekk paari aasta pärast vett ei pea," osutab ta sellise esiotsa lihtsa lahenduse ohtlikkusele.

Et fassaad vihmaga ei märguks, peab aknaplekk Aedla kinnitusel ulatuma üle seinaserva vähemalt kolm sentimeetrit.

Kruus paneb aknavaldajale südamele, et üle fassaadi ulatuv serv oleks kindlasti kahekorra pööratud, muidu hakkab aknaplekk ajapikku lokkima. Lisaks soovitab ta aknapleki liitkohad teha vähemalt 1,5sentimeetriste ülekatetega. Tavaliselt annab ühes tükis teha kuni kolmemeetriseid aknaplekke. Pikemaid tuleb jätkata, kuid jätkukoht peab veepidavuse nimel olema kindlasti kahekordselt valtsitud ja erilise silikooniga valtsikohalt tihendatud

Tavaliselt, nagu katustegi puhul, hakkab rasvane ja päikesevalguses välklev plekkseina tsinkkiht umbes viie aasta möödudes tuhmuma. Siis tuleb plekkpind tolmust, tahmast ja pigist ammoniaagilahusega puhtaks pesta ja värvida. Õige aja möödalaskmisel hakkab tuhmunud tsingitud plekkpind tasapisi roostetama. Siiski saab rooste tavaliselt alguse mehaanilistest kriimustustest, kuid ka kokkupuutest millegi happelisega.

Ka värvitud plekkpinda tuleb uuendada iga viie aasta tagant. Nii peaks plekkfassaad kestma kuni pool sajandit.

Ikka esineb aknapalede sidumisel plekiga möödalaskmisi. Selle tagajärjel kipub plekil olev vihmavesi fassaadi märjaks tegema. Lisaks kui aknapleki kalle on vilets või on plekk koguni liiga lühike ja hoopis ilma külgmiste ülespööreteta, on vesi korrapealt seinas. Kui pleki pealt kuivab päikesega vesi ära, siis seinast ei saa seda üldse kätte. Edasi hakkab sein hallitama ja lõpuks on eriti puitmajal ka mädanikseened platsis. Selline märgunud sein on ka suurepärane külmasild, mis võib hullematel juhtudel pakasega ka jäässe minna, nii et toas sein higistab.