Muutuste tuul Uues maailmas

Barack Obama võitu USA presidendivalimistel on juba jõutud nimetada ajalooliseks. Lisaks sellele, et tegemist on esimese Aafrika-Ameerika juurtega presidendiga, peab meeles pidama, et Obama suutis Valgesse Majja jõuda läbi erakordselt keerulise valimissõela, seljatades eeldatava autsaiderina demokraatide pikaleveninud eelvalimiskarussellis Hillary Clintoni, ja võites John McCaini vastu kõik, mis võita andis.

Obama läks valimistele muutuste loosungiga. See müüs, kuna George W. Bush, kes Euroopas pole kunagi nautinud eriti suurt toetust, on muutunud ka Ameerika valijate seas erakordselt ebapopulaarseks. Kõik kandideerinud demokraadid üritasid end vastandada mitte niivõrd vabariiklaste kandidaatidele, vaid istuvale presidendile. Oma võimsa karismaga suutis ta muutusi ihkavad ameeriklased kaasa haarata, luues efektiivse ja laia haardega kampaaniaorganisatsiooni, tuues poliitika juurde inimesed, kes polnud varem isegi valimas käinud, kogudes kampaaniakohvreisse kopsaka rahasumma.

Obama võit on ajalooline sellegi poolest, et esimest korda pärast aastat 1994 omavad demokraadid kontrolli nii Valge Maja kui ka Kongressi mõlema koja üle. See annab demokraatlikule parteile tugeva mandaadi lubatud muutuste elluviimiseks mitte üksnes välis- ja kaitsepoliitikas, vaid ka majandus- ja maksupoliitikas, kus võib eeldada tuntavat pööret vasakule. On ju uus president ja oluline osa Kongressi "raskekahurväest" demokraatliku partei liberaalselt tiivalt.

Sisepoliitiliselt oli vastandumine president Bushi jõukamaid elanikke soosinud maksukärbetele üks Obama kandvamaid loosungeid. Obama on omalt poolt lubanud maksusoodustusi enam kui 90%-le ameeriklastest. Arvestades majanduse kehva seisu, on tal keeruline oma kava ellu viia.

Obama võit on andnud emotsionaalse tõuke maailma aktsiaturgudele, ent pisut enam kui aasta tagusest kõrgseisust jäävad praegused börsiindeksid kaugele maha. Ka uudised tööpuudusest ja tööstustoodangust on üha murettekitavamad. On selge, et vaid emotsiooni najal pole võimalik reaalmajanduses kiire pööre paremusele.

Ühe esimese ülesandena tuleb jaanuaris ametisse astuval administratsioonil tegelikkuseks muuta Bushi ja Hank Paulsoni initsiatiiv globaalse reeglistiku loomiseks, et tõhustada järelevalvet finantsinstitutsioonide üle.

Alan Greenspani propageeritud finantsturgude dereguleerimise ideoloogia kollaps peaks olema vesi demokraatide veskile. Teisalt tähendab finantssektori senisest reguleeritum korraldus lisaks börsihaide riskikäitumise piiramisele sedagi, et lihtsad ameeriklased, kes on lubanud endale üle jõu käivaid laene, peavad tõdema, et Ameerika unelma oluline osis - oma maja - ei pruugi neile lähiajal jõukohane olla. USA majandusel seisavad ees rasked aastad. Neis oludes pole ülikõrgele kruvitud ootuste õigustamine lihtne ülesanne.

Maailma üldsus ootab Obamalt võrreldes Bushiga suuremat orienteeritust multilateraalsusele. Globaalsest soojenemist puudutavas võib see nii minna, ent väliskaubanduses ja töökohtade kaitsmises on demokraadid olnud vabariiklastest protektsionistlikumad.

Vaatamata populaarsusele mitmel pool maailmas, saab Obamast siiski Ameerika Ühendriikide president, kes hakkab kaitsma USA julgeoleku- ja majandushuve. Ka siis, kui need lahknevad Euroopa, Venemaa või Hiina omadest. Euroopas on neid, kes tahavad Obamat näha demokraatliku maailma liidrina, kelle juhtrolli oleks valmis tunnustama ka Vana Maailm, kui ka neid, kes ootavad temalt osa USA hegemoonia vabatahtlikku loovutamist Euroopa liitlastele. Usun, et viimast ei juhtu.