Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Tegutsev merevulkaan ootab kraatrihuvilisi

Marko Torm 07. november 2008, 00:00

Jõuan matkaautoga Rotorua geotermaalalade piirkonda. Hingan sisse sealt eralduvate maagaaside "lõhnu" ning naudin kuumaveegeisreid kui looduse imelist käekirja.

Pärast mõnepäevast peatust liigun mereäärsesse linnakesse nimega Whakatane. Sihtkohaks on White Island ehk ainuke tegutsev merevulkaan Uus-Meremaal. Sinna saab kaatri või helikopteriga. Kahetunnine vett lõhestav sõit möödub nobedalt. Kell on varajane, unisuse pühib kiirest sõidust tingitud tuulepuhang näkku ja personali külalislahkus. Soe kõrvitsapüree võiks muul ajal tunduda vastumeelne, kuid sel hommikul jahedas tuules suundub see kiiresti koos saiakesega mind soojendama.

Poolel teel hakkab paistma ka vulkaan. Sihtkohas pole vaja kahelda, kuna juba kaugelt on eristatav mäe kohale kerkivad valge auru pilved. Need ilmuvad korrapäraste, kolmeminutiliste intervallidega kraatri sisemusest.

Enne maabumist jagatakse turvavarustus. See pole jalutuskäik pargis, tegemist on tundliku vulkaaniga, mis viimase sajandi jooksul pursanud kolmel korral, sh paarkümmend aastat tagasi. Väiksemaid ja suuremaid võnkeid aga registreerivad andurid seal iga päev kümneid.

Kollane kiiver pähe, respiraator taskusse ning näengi välja nagu Ida-Viru kaevur. Kuna vulkaan on korrapäratu rannajoonega, viiakse meid kaatrilt maale kummipaadiga. Kohale jõudes tekib tunne, nagu oleksin sattunud Kuule. Mööda märgistamata rada sammume kahe grupijuhi vahel hanereas.

Samm teadaolevatest radadest kõrvale võib lõppeda fataalselt. Kuna maapind on mürgiseid gaase täis, on suur tõenäosus raja kõrval lihtsalt läbi pinnase vajuda. Jutud viimatisest kummiku sulamisest üleannetu turisti jalas toovad ülemeelikuid kiiresti maa peale tagasi.

Igalt poolt immitseb maapinnast auru ja paratamatult on õhus tunda kirbet väävlilõhna. Jaapanlased minu taga ja hollandlased ees võtavad respiraatorid kasutusele. Ida-Viru poisina saan selle peale kergelt muiata.

Vulkaani siseseinad on gaaside väljumiskohas värvunud kuldkollaseks. Lähimal vaatlusel selgub, et imeilusa värvi näol on tegu pinnasele kristalliseerunud mürkgaasidega - värvidemäng on meeliülendav.

Ja olemegi kraatri suudmes. Vesi kraatri põhjas on helesinine ja see pole sõnakõlks. Värvuse iseloomustamiseks tuleb meelde Mendelejevi tabel. Minu kahtlusi kinnitab grupijuht humoorikalt, märkides, et vaadeldav veekogu on tõenäoliselt Uus-Meremaa parim koht laipadest vabanemiseks. Kommentaar teenib tunnustava naerupahvaku kõigilt.

Pilved liiguvad ja minu auto liigub nende pilvede all. On möödunud mõned päevad täis mõnusat olemist ja rahulikku nautlemist. Tavapäraseks on muutunud näha tervitavaid turiste mulle vastu sõitmas. Nimelt mulle auto andnud rendifirma on oma sõidukid värvinud selgelt äratuntavalt heleroheliseks. Tekitab sooja tunde, kui teisedki selle maa külastajad tervituseks signaali lasevad või käe naerusui tervituseks üles tõstavad.

Taupo järve piirkond jääb Rotoruast lõunasse ning olulised vaatamisväärsused on seotud järve ja selle ümbritseva loodusega: matkarajad, vesimatkad ja palju muud. Soovitan Aratiatia kärestikke ja Huka koske. Esimese puhul on tegu tammiga, mis avaneb kolmel korral päevas ning laseb kõrgemal tasapinnal asuvast järvest meeletu koguse vett kärestikulist jõesängi mööda alla voolata.

Mugavatelt, eemale metsa ehitatud vaateplatvormidelt saab õigeaegse ajastuse korral jälgida vee võimsat jõudu poole tunni jooksul. Tammi ees ujuvad muul ajal mustad luiged. Arvestatava rahasumma eest saab osta koha kiirpaadis, millega teha ekstreemseid piruette eemalseisva Huka kose läheduses. Märg elamus on garanteeritud.

Huvitav vaheseik. Olin ühel õhtul liikumas Põhjasaare lõunatipus asuvasse Marlborough' piirkonda ning tegin söögipeatuse.

Kas siis päevasest väsimusest või hajameelsusest suutsin jätta sõidukil tuled maha keeramata ning tunni möödudes autot käivitades selgus kurb tõsiasi - tühi aku! Pidin sel õhtul sõitma 4-5 tundi, nüüd olin keset mittemidagit…

Nagu abikäsi taevast peatus mõne minuti pärast samas söögikohas brittide pere. Jamesi-nimeline keskealine muheda briti huumoriga härrasmees koos naise ja teismelise tütrega olid kohe valmis abistama kuuldes, et olen Eestist. Selgus, et perekond on suur Mart Poomi austaja… Küll oli kahju, et toredatele inimestele väikest suveniiri polnud jätta, kas või Eesti lipukest.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:58
Otsi:

Ava täpsem otsing