Pohmellist tuleb ise üle saada

Neljapäev oli lunastuse- ja rõõmupäev tuhandetele kriisikaarnatele. Lõpuks ometi tuli sõnum, mida nii väga oodati - statistikaamet kuulutas III kvartali SKP muuduks aastatagusega võrreldes -3,3 protsenti. Number numbriks, kuigi teadusliku korrektsuse mõttes võiks rääkida ka selliste hinnangute statistilistest usalduspiiridest. See oleks aga juba hoopis teine jutt.

Küll tuleks meenutada, et majandusteadus pole täppisteadus, seal ei kehti üheselt otsesed kvantitatiivsed seosed. Enamik kriteeriume on kokkuleppelised, seda enam nende puhul tõmmatavate piiride tõlgendamine.

See kehtib ka SKP kohta. Kui enamikus lääneriikides on 3protsendiline majanduskasv lausa unistuste piir, tähistab nt Hiinas 4-5protsendiline kasv kriisi - see ei suuda enam n-ö absorbeerida uut turule tulevat tööjõudu.

Suhtelisusega kriisi defineerimisel tuleb arvestada ka Eesti puhul, kuigi meie majandus pole enam samas tsüklifaasis, kus oldi vaevalt aasta tagasi.

Ent igal majandussündmusel on oma taust, mille eiramine võib anda ekslikke tõlgendusi. Nii nagu 1990. aastate alguse SKP statistilisel vähenemisel postsotsialistlikus maailmas oli vähe pistmist klassikalise tsüklilise kriisiga, nii võiks ka meie -3,3 protsendi samastamisel kriisiga olla veidi ettevaatlikum. Vähemalt esialgu.

Siinne viimaste aastate areng toetus suuresti intensiivsele välisraha sissevoolule. See konverteerus ilusaks statistiliseks kasvuks, mille reaalne sisu oli paljuski küsitav. Või nagu mullu 10. märtsi The Economist irooniliselt kirjutas "Your money, my growth" ehk teie raha, minu majanduskasv.

Kuid iga pidu saab kord otsa, nagu juhtus ka 1997 Kagu-Aasias. Kui uut (võõrast) raha enam samas mahus juurde ei tule, ollakse lõhkise küna ees. Tõsi, vahepeal ehitatud majad-korterid on reaalsus, neid pole võimalik kuhugi ära viia. Omanikud võivad vahetuda, ühed rikkamaks saada, teised vaesemaks jääda. Samas ei pruugi suuresti tarbimiseks pööratud välisraha toel saavutatud SKP tase olla see kõige õigem kriisi mõõdupuu. See oli ühekordne kasv, mis ei saanud lõpmatult jätkuda.

Mille poolest oldi ikkagi Läänemere idakaldal need kõige paremad, et välisraha voolas heldelt just Eestisse ja Lätti, mitte aga Poolasse, Slovakkiasse või Tšehhi?

Miks Eesti elanikele ja ettevõtete antud sisemaine laen, suhestatuna SKPsse, suurenes 2002-2006 enam kui kolmekordseks - 36,2-lt 117,1 protsendile, samal ajal piirdus Slovakkias areng vaid lühikese, 36,7 protsendilt 52,3-le ulatunud sammuga?

Või miks lätlastel hüppas sama suhtarv 33,5 protsendilt 115,9-le, tšehhidel aga nihkus vaevaliselt 36,7-lt 56,4-le (EBRD andmed)? Või olid rootslaste teadmised geograafiast nii nadid, et nad ei suutnud vahet teha Eestil ja Blekinge läänil?

Maist 2005 kuni 2007. aasta lõpuni suurenes Eesti pankade võlg välispankade ees 26 miljardilt kroonilt 110 miljardile. See moodustas 46 protsenti SKPst. Siin on eestlased lausa poisikesed islandlaste kõrval - neil ületab pankade välisvõlgnevus Rahvusvahelise Arvelduspanga hinnangul SKP 3,7 korda.

Võõrast raha jätkus kõigeks, sh maksudena ka avaliku sektori (erakorralisteks) tuludeks. Mõne aastaga suurenes ehitajate arv nii Eestis kui ka Lätis pea kaks korda, ulatudes meil 13 protsendini hõivatutest. Paraku jääb suure osa vahepeal ehitajaametit proovinute leib lühikeseks. Enamgi, buumanud ehitus rüüstas tööturu ja küttis tagant inflatsiooni.

Leev Kuumi septembrikuu Konjunktuuris öeldud sõnad pole karvavõrdki vananenud: "Eesti majanduses pole midagi erakordset (negatiivses mõttes) juhtunud - on lihtsalt raugenud välisrahale toetunud tarbimisbuum, millega kahetsusväärselt samale ajale langes Eesti peamiste eksporditurgude konjunktuuri halvenemine." Nii et pidu on läbi, pohmellist tuleb sedakorda omal jõul üle saada.