Tallinnas katastroofilised börsileminekud

Viimastel nädalatel on üha enam räägitud ettevõtete, eriti riigile kuuluvate firmade viimisest börsile.

Eesti Päevaleht kirjutas nädal aega tagasi majandusministeeriumi analüüsist, milles ühe võimalusena soovitatakse veerand Eesti Energia aktsiatest viia börsile. Praeguses olukorras võiksid ettevõtted lisakapitali hankida börsilt. Hoolimata sellest, et Euribor on kuuga langenud enam kui protsendipunkti võrra ning suure tõenäosusega jääb madalaks veel tükiks ajaks, muutuvad ettevõtetele laenutingimused karmimaks.

Riigi-, aga ka erafirmade uusi börsidebüüte ootavad pikisilmi nii finantsturgude spetsialistid kui ka börs ise. Valitseb lootus, et uus firma puhub börsile elu sisse ja suudab ehk lõputu languse lõpuks peatada. Positiivseks näiteks võiks tuua ju Eesti Telekomi, mille aktsiad noteeriti pea 10 aastat tagasi, 1999. aasta veebruaris. Tallinna börs oli just langenud oma ajaloo esimese krahhi põhja ning telekomifirma börsile jõudmine oli just see, mis hakkas väärtpaberiturgu üles vedama. Aasta lõppes toona börsi 38protsendilise tõusuga.

Aga ajad ja olud muutuvad ning seekord ma küll uute börsifirmade saabumiste tervistavat mõju ei usu. Vähemalt lähema paari-kolme aasta jooksul mitte.

Minu pessimismi põhjuseks on investorite viimase aja kogemused uute firmadega, mis on ju tegelikult katastroofilised.

Veidi enam kui kaks aastat tagasi läks börsile Olympic EG. Esialgu tundus, et selle ettevõtte aktsiate avaliku esmaemissioonis (IPO) osalejad võitsid jackpot'i. Poole aastaga oli kasiinofirma aktsia hind peaaegu kolmekordistunud.

Kui enamiku teiste ettevõtete aktsiad hakkasid 2007. aasta veebruaris järsult ära kukkuma, siis Olympicu aktsia tegi läbi vaid väikese korrektsiooni ning kerkis suvel 101 kroonini. Möödunud kolmapäeval käis aktsia hind 10 kroonil. Nii nagu hasartmängijatega ikka juhtub, need, kes ei suutnud õigel ajal lõpetada, kaotasid pea kogu teenitu ehk 70 protsenti algsest investeeringust ja 90 protsenti vahepeal võidetust.

Olympicul ongi Tallinna börsi viimaste aastate ajaloos olnud kahetine roll. Ettevõtte minek börsile põhjustas võimsa, aga üllatavalt lühiajalise (olin nende optimistide hulgas, kes uskus, et buum kestab enam-vähem aasta lõpuni) börsibuumi, mil indeksid ja eriti mõnede aktsiate hinnad liikusid püstloodis. Aga nagu kõrvaltoodud tabelist nähtub, algas investorite jaoks õudusunenägu, kus avaliku esmaemissiooni käigus aktsiaid märkinud olid sunnitud pealt vaatama, kuidas nende investeering lihtsalt kahaneb. Nii juhtus 6000 Ekspress Grupi aktsiaid märkinuga (kellest pea kolmandik on tänaseks oma aktsiad maha müünud). Arco Vara IPOs osalenutel ei olnud õnne näha aktsia kallinemist isegi kauplemise esimesel päeval.

Ma ei taha isegi mõelda neile 17 000 inimesele, kes kolm aastat tagasi märkisid Tallinki aktsiaid ning kelle toonasest investeeringust on praeguseks üle kahe kolmandiku läinud.

Kui Olympicu, Ekspress Grupi ning Arco Vara aktsia hävingut võib vähemalt osaliselt seletada üldise majandusliku olukorraga Eestis, siis Tallinki juhid peaksid küll hoolega peeglisse vaatama.

Mäletan, kui valus oli väikeinvestoritele esimese börsikrahhi kogemus, mistõttu muutus aktsiatesse investeerimine laiapõhisemaks just 2005. aasta lõpul, mil Tallinkist sai rahvaaktsia. Kardan, et väikeinvestorid toibuvad sellest löögist kaua ja ei soeta niipea aktsiaid.

Muidugi, börsilemineku edu sõltub eelkõige institutsionaalsetest investoritest, kuid ka nende puhul ei suuda ma leida seda maasikat, miks peaks uue ettevõtte aktsiaid ostma. Pole ju enam seda katalüsaatorit, mis oli kahe eelneva tõusu puhul (üleminek turumajandusele 90ndatel ning liitumine Euroopa Liiduga sel sajandil). Seoses finantskriisist tekkinud vaputuste ning eelseisvate ümberkorraldustega globaalses majandus võib meid uus võimalus ees oodata, aga praegu pole seda küll kusagilt näha. Lihtsalt erastamine selleks tõmbenumbriks ilmselt siiski ei ole.