Noorte kunsti tasub investeerida

Kuue aasta eest Pärnus asutatud ja aasta tagasi Tallinna kolinud MTÜ Eesti Litograafiakeskus hingeks on noored kuraasikad kunstnikud Jaak Visnap ja tema elukaaslane Kadri Alesmaa. Nad võitlevad selle eest, et noorkunstnikud jõuaksid kiiremini parnassile ja et maalikunsti kõrval hinnataks ka graafikat.

"Eesti traditsioonilise maalikunsti kogujad tunnevad kaasa omal ajal nälginud Konrad Mägile ja Nikolai Triigile, aga mitte praegustele virelevatele kunstnikele," kurdab Visnap. Ta on veendunud, et kui riik muudaks kunstipoliitikat ning ärimehed panustaksid rohkem tänasesse kunsti ja kultuuri, suudaks Eesti kunst ka maailmatasandil läbi lüüa. "Et läbi murda maailma tippkunsti, on vaja tohutult palju raha ja tööd," räägib Visnap. "Loomulikult eeldab see ka meeskonnatööd ehk mänedžeri." Tema hinnangul peaks tippkunstniku aastaeelarve olema umbes viis miljonit krooni ehk umbes sama palju kui on Eesti korvpalliliigas viletsama meeskonna aastaeelarve. "Sellist eelarvet ei ole muidugi ühelgi Eesti kunstnikul," tõdeb Visnap.

Visnapi sõnul vaadatakse Eestis kunstile kui eelkõige minevikule: üks osa seltskonnast hindab vaid 30 aastat tagasi ehk nõukogude ajal tehtud kunsti ja teine osa vaid sada aastat tagasi valminud taieseid. "Eestlase jaoks on õiged kunstnikud nõukogudeaegsed kunstnikud, kellest on tehtud filme ja kelle teoseid on omal ajal promotod," räägib Visnap. "Seetõttu ostetaksegi pensioniealiste kunstnike taieseid, sest neid teatakse."

Visnap on suhelnud paljude ärimeestega ja väidab, et ettevõtjad ei julge tänasesse kunsti investeerida. "Nad kardavad oma raha pärast ja nende jaoks on turvalisem investeerida eilsesse kunsti," põhjendab ta. "Samas, kui ärimees ostab oksjonilt näiteks Pallase-aegse kunstniku teose üüratu summa eest, siis sisuliselt ei toeta see ost absoluutselt Eesti kunsti, sest raha läheb galeriile või kunstikauplejale."

Visnap on veendunud, et praegustel Eesti noortel kunstnikel on tunduvalt suurem potentsiaal lüüa läbi maailmakunstis kui eelmisel põlvkonnal. "Nüüdisaegsed noored kunstnikud on valla maailmale: nad otsivad ja leiavad õppimisvõimalusi üle maailma, suhestuvad tänapäeva kunstiga, suhtlevad suurte galeriide ja muuseumide juures töötavate kuraatoritega tunduvalt hõlpsamalt, sest neil pole keelebarjääri," võrdleb Visnap ja lisab, et seega on vaid aja küsimus, millal keegi Eesti noorkunstnikest maailmas läbi lööb.

Tegelikult on juba ka kodutanumal üksjagu kunstisõpru, kes siiralt huvituvad nüüdisaegsetest noorkunstnikest. Isegi Kumu on vaatamata oma napile eelarvele aeg-ajalt ostnud noorkunstnike teoseid.

Viimati näiteks soetas 75 000 krooni eest Eesti Litograafiakeskuse mapi "Armastus 21. sajandil", mis sisaldab üheteistkümne kunstniku suureformaadilist graafikat. Sama kollektsiooni on Jaak Visnapi sõnul muretsenud endale ka näiteks Rain Lõhmus, kes raamis need üksteist graafikateost ära ning riputas oma Šveitsis asuvasse häärberisse. "Meie eesmärk on viia see 21. sajandi armastust väljendav mapp järgmisel aastal USA ja Inglismaa kunstinäitustele," lisab Visnap.

Kunstikogujast ettevõtja Rene Kuulmanni sõnul ei ole peamine valikukriteerium kunstniku iga. "Minu jaoks on oluline pildi teema ja keel, millega see mind kõnetab," rõhutab Kuulmann. "Ostan kunsti, mis on intrigeeriv, hingeliselt sobiv ja positsioneerub minu kogus hästi." Ta on ostnud noorkunstnike, isegi Eesti kunstiakadeemia üliõpilaste töid.

Ka Eesti traditsioonilise maalikunsti kogumisele pühendunud ettevõtja Enn Kunila kinnitusel vajavad noored kunstnikud tuge ja toetust, et maailmas läbi lüüa. "See, mida keegi kogub, sõltub ikkagi sellest, millele ta on spetsialiseerunud," räägib Kunila. "Minu kogus on elavate kunstnike taieseid, kuid lausa noorte kunstnike teoseid pole."

Ärimehed Guido Sammelselg ja Armin Kõomägi on kolmel aastal eraldanud ühele Kunstiakadeemia (EKA) üliõpilasele 50 000 krooni suuruse preemia.

Lisaks rahastab Sammelselja ja Kõomägi asutatud MTÜ Noor Kunst iga kahe aasta tagant EKA vabade kunstide osakonna magistrantide sõitu Veneetsia biennaalile.

"Minu käest on üksjagu kunstnikke näituse toetuseks viisakalt raha küsinud," räägib endine Tallinna Panga juht Guido Sammelselg. "Ma ei jõua aga üksinda kõiki toetada, piirdun MTÜga."

Küll on aga Sammelselg keskendunud kaasaegse Eesti kunsti kogumisele ning püüdnud võimaluse korral sokutada tänu oma tutvustele nii mõnegi kunstniku nagu näiteks Kaido Ole ja Alice Kase teoseid isegi Christie'se oksjonile. "Samas tuleb tunnistada, et kui keegi meie kunstnikest on välismaal oma teoseid müünud, siis Eesti ajakirjandust pole see sugugi huvitanud," on Sammelselg nördinud.

Pean ennast pigem kaasaegse kunsti toetajaks, mitte kunsti kogujaks.

Ostan vaid Eesti kaasaegsete kunstnike töid ehk seda, mis on tehtud alates 1990. aastate algusest kuni tänaseni. Heade kunstnike tööd tuleb tunnustada ja neil peab olema võimalu oma loomingu teostamiseks. Mida rohkem on kunstnikul aega tegeleda loominguga ja mitte igapäevaste probleemidega, seda tõenäolisemalt sünnivad lõpuks ka head tööd, mida maailma tasemel hinnatakse, ja see on võimalik ainult praegu aktiivselt tegutsevatel kunstnikel. Loodan, et kunstniku töö ostmisel või tema toetamisel aitan tal selles suunas edasi liikuda.