Esimese vabariigi jõululaud nüüdsega võrreldes kasinam

Suur- ja Väike-Karja tänava nurgale Riia-Vene Kommertspanga tarvis 1912. aastal ehitatud hoone, kus praegu asub hotell Barons koos restoraniga Margarita, on olnud edukate inimeste kants ligi sajandi.

Hotelli restorani Margarita kokk Mauri Viilma, kellega koos tutvusime eelmise sajandi algusest pärit kokaraamatuga, ütles, et esimese Eesti vabariigi aegne härras- ja maarahva toidulaud erinesid teineteisest oluliselt.

Maarahvas tegi jõuluroogi sellest, mida oli saada ja mis kodupõllul kasvas, ning sellest, mis oli sügisel sisse tehtud.

Küll aga oli pühade ajal toitu laual tavalisest rohkem ja toidud olid peenemad - oli nii kringleid kui ka omatehtud nisupruulist saia, mis polnud igapäevane.

Olulisel kohal olid hoidised, mis olid aktuaalsed ka läbi terve nõukogude aja, kuid millega tänapäeval enam jännata ei viitsita. Jõulude ajaks tapeti kindlasti koduloomi. Pühade ajal söödi nende kvaliteetsemad osad ära, seajalad ja muud kõrvalproduktid jäid vastlateks. Osa liha soolati, ise tehti nii vorste (veri- ja tanguvorsti) kui ka sülti.

Kindel jõuluroog maal oli peedisalat köömnetega. Magustoiduks olid hoidised ja õunad, jõhvikad suhkruga (kel suhkrut oli), pühade ajal söödi ka kompvekke.

Kohvi tehti ise siguritest (viljakohv), vaesemates kohtades ka tammetõrudest. Võimalusel segati viljakohvi ka päris kohviubadega. Tehti õlut, kalja ja mõdu, aeti piiritust.

Härrasrahval olid esimese vabariigi ajal kättesaadavad nii eksootilised puuviljad kui ka retseptid: mandlid ja virsikud, apelsinid ja ananassid.

Põhimõtteliselt oli tollal saadaval enamik praegusaegseteks toitudeks vajalikke aineid.

Härrasrahvas sõi talurahvaga samu komponente, kuid need olid peenemas vormis - näiteks täidetud seapead ja -jalad.

Maitseainetest kasutati maal seda, mis põllul kasvas: petersell, köömned, rõigas, till ja pune ehk vorstirohi. Loomulikult ka soola ja pipart. Kallimatest maitseainetest olid esindatud kaneel, nelk ja aniis. Praegu on valik muidugi laiem, odavam ja kättesaadavam.

Autor: Hans Saarvelt