Jäätmete sortimine - kuidas ja milleks?

Segadus jäätmete sortimise ümber on jõudnud juhtumiteni, kus nõrgema närvikavaga pensionär ei julge enam poest kala osta, kuna ei suuda kalarootsusid õigesse kategooriasse lahterdada.

Jäätmeseaduse sisu ja selles sisalduva sortimise kohustuse avab Äripäeva küsimustele vastates keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek.

Miks peab jäätmetekkekohas prügi sortides andma prügifirmale lausa peale makstes kätte sisuliselt materjali, mida ettevõte saab maha müüa ja teenida ühe prügikoguse pealt nõnda tegelikult kaks korda?

Tõepoolest, korralikult pakitud kvaliteetne paber ja papp maksab näiteks Leedus Klaipeda tehases kuni 100 eurot tonn.

Tuleb aga arvestada, et jäätmekäitleja kulu on ka vedu sinna, lisaks varem kogutud paberi-kartongi kvaliteedi alusel eraldi sortimine, enne seda veel kogu selle materjali kokkukogumine.

Petlik on näha sellise tegevuses ainult võimalikku tõusvat tulu. Näide paberi-kartongiga on laiendatav ka teistele taaskasutatavatele jäätmeliikidele ja -materjalidele. Näiteks vanu pliiakusid ostetakse kokku hinnaga umbes 3 kr/kg - on ilmne, et selle hind tehases katab kõik vahepealsed kulud ja lubab tõesti maksta vastuvõtmisel ka raha.

Miks me oma jäätmemajandust korda ei saa? Süsteemi lonkamisest annab tunnistust ka tõsiasi, et üle 40% kohalikest omavalitsustest pole korraldatud jäätmevedu sisse seadnud?

Majanduslikus kontekstis on Eesti probleem see, et eelmisest süsteemist, kus 2001. aastal oli kasutusel veel ligi 200 odavat (ladestamistasuga maksimaalselt 150 kr/t) või suisa tasuta ladestuskohta, oleme 2009. aastal astumas olukorda, kui alles jääb 6-7 nõuetele vastavat prügilat, mille ladestushind on suurusjärgus 650 kr/t.

See hind on ligi pool Soome hinnast, samas umbes kaks korda kallim ladestushinnast Lätis. Kõrget ladestushinda on peetud ka ebaseadusliku jäätmekäitluse (prügistamise) soodustamiseks. Samas on praegu ilmne, et praegused ladestushinnad ei motiveeri piisavalt jäätmete sortimist. Praeguste ladestushindade juures jääb jäätmekäitluse tekitatud reaalkulu majapidamisele vahemikku 30-70 krooni kuus. See on suhteliselt väike teiste eluasemega seotud kuludega võrreldes, aga samas alati emotsioonide allikaks, kui seda kulu tõsta.

Kahtlemata on sortimisel väga olulised just kohalikul tasandil kehtestatud täpsed mängureeglid, ometi napib praegu kogu Eestis nende nõuete selgitamist ja järelevalvet nende täitmise üle.

Uudistest leiab andmeid 2007. aastal Tallinnas rakendatud sanktsioonide kohta - parkimiskorra rikkumise eest määrati trahve 2,8 miljonit krooni, teede-tänavate sulgemise eeskirja rikkumise eest 1,3 miljonit krooni, jäätme-eeskirja rikkumise eest 140 000 krooni. See on 5% parkimistrahvidest, 11% tänavate sulgemise trahvidest. Igaüks saab siit juba omad järeldused teha.

Kui mõned suuremad linnad välja jätta, on ilmne, et enamik omavalitsusi ei olegi võimelised jäätmevaldkonda nõuetekohaselt korraldama. Kahjuks pole siiani veel suuremas osas omavalitsustes aru saadud jäätmemajanduses tehtava koostöö eelistest, et mitte öelda vältimatusest.

Pole kahtlust, et nii kaua, kui ei tehta läbi jõulist haldusterritoriaalset reformi, mis aga praegu pole vist enam päevakorralgi, ja omavalitsused ei saa aru, et nende endi huvides on toimida jäätmekäitluse arendamiseks just koostööstruktuuride (optimaalne olekski kümmekond sellist kogu Eesti kohta) kaudu, ei muutu midagi.

Miks pole siis mõnda omavalitsust seaduse ignoreerimise eest vastutusele võetud? Näiteks Võrumaal on korraldatud jäätmeveo sisse seadnud vaid Antsla vald. Kusjuures tänu sellele on prügiveo hind Antslas umbes 1,5 korda odavam kui mujal Võrumaal.

Omavalitsuste tegevust saavad mõjutada ja suunata valijad, st rahvas. Praegu on pigem põhjust arvata, et selline "demokraatlik kontroll" hoiab jäätmekäitluse edendamist tagasi, kuna volikogud käsitlevad prügiteemat ebaatraktiivsena.

Selles mõttes on Võrumaa näide asjakohane, et kui omavalitsus ei tegele küsimusega, on see tegelikult elanikele probleem. Aga nii on see ka lasteaedade, koolide, ühistranspordi ja kõige muuga, jäätmekäitlus pole erand.

Võib öelda, et selle jaoks kohalikke valimisi korraldataksegi, et elanikud saaksid oma probleeme esitada ja valida isikuid, kes neid suudavad lahendada.

Miks peab prügi just selle tekkimise kohas - kodus, suvilas, büroos, tsehhis - sortima?

Ka kõik varasemad Euroopa Liidu jäätmekäitlusalased õigusaktid ja kogu jäätmepoliitika on rõhutanud jäätmete tekkekohal liigiti kogumise tähtsust.

Läinud aasta oktoobris vastu võetud ELi uus Jäätmedirektiiv teeb seda veel kord väga otseselt. Võib öelda, et Euroopas on suhteliselt tundmatu segajäätmete järelsortimine liigiti kogumise alternatiivina. Sellist praktikat ei rakendata eelkõige selle tõttu, et kui segajäätmete konteineris on näiteks ühest korterist toodud paberipakk üle valatud teise korteri asukate eilse supiga, plastkile on koos lastemähkmetega ning kartulikoored segamini klaasikildudega, siis sellisest kooslusest on väga keeruline eraldada materjale, mis oleksid ringlussevõtuks vajaliku kvaliteediga.

Liigiti kogumine tekkekohas arusaadavate reeglite alusel koos piisava selgituse ja kontrolliga on lahendus, mis võimaldab eraldada jäätmetest taaskasutuseks sobivad materjalid. Ja teha seda odavamalt kui mõnel teisel moel.

Eestis püütakse sortimistehase süsteemi rakendada praegu Narvas, kus linnale kuuluva ja olulisel määral riigi toetusel rajatud (tehase rajamise kulud ei ole teenuse hinna sisse arvestatud) ettevõte küsib segajäätmete vastuvõtu eest 1850 kr/t. Tegemist on konkurentsitult kõrgeima hinnaga Eestis. See annab tunnistust, et on üsna põhjendamatu rääkida segajäätmete järelsortimisest kui mingist mõistlikust alternatiivist liigiti kogumisele.