Nostalgiahõnguline ja ehe šašlõkibaar

Šašlõkibaaris saab šašlõkki, aga ka lulja kebabit, Kiievi kotletti, pelmeene, omletti, viinerit, pannkooke, seljankat ja hartšood - tavaline vene-nõukogude nostalgiamenüü.

Klientuur on rahvusvaheline: on üks soomekeelne laudkond, üks eesti- ning üks venekeelne laudkond.

Muusika on venekeelne, suurelt ekraanilt tulevad vene muusikaklipid. Ekraan valitseb väikese ruumi üle, muusika on liiga valju, kuid jääb siiski talumispiiridesse. Ent nagu menüü, nii oli ju ka muusika ettearvatav, nii et ei mingit pettust - mida on, seda antakse.

Valisime välja kaks šašlõkki, ühe seakaelakarbonaadist, teise kondiga lambalihast. Ühele lisandiks riisi, teisele ahjukartulid. Läks aega, aga ei liiga kaua, ja juba nad tulidki - suured praed, kus suurem osa taldrikust küll lisandi all, aga ka lihaga ei olnud koonerdatud.

Mis kõige olulisem - liha oli hea. Hea šašlõki tegemine algab teatavasti tooraine valikust, lihalõikamisest, marinaadist, siis tuleb küpsetamine, kaste, lisandid. Tigran tunneb asja, kõik oli korralik. No muidugi pole see gurmee, aga vardaliha ei peagi olema. Isegi kartulimaitseaine

seašašlõki juurde serveeritud kartulite peal kuulub asja juurde, polegi sellega enam kaua kohtunud.

Veiniga läks küll kehvasti. Palusin klaasi veini ja alles pärast maksmist märkasin, et hinnad olid 8 cl kohta, klaasi aga valati kaks korda nii palju. Nii et klaasi veini eest pidin selles kioskis maksma 92 krooni. Muide - kõikide alkohoolsete jookide mõõtühikuks oli hinnakirjas 8 cl, olgu see vein, viin või konjak. 8 sentiliitri hinnavahemik oli 36-128 krooni (kõige odavam oli vein, kõige kallim konjak, viinad jäid viiekümne sisse).

Teenindus oli suhteliselt napp: tellimus võeti, toit toodi, oligi kõik. Stiililiselt sobis see teeäärse ülilihtsa arhitektuuriga söögikohaga hästi. Stiiliühtsust oli tunda ka sisekujunduses - see oli täpselt selline, nagu sääraste söögiputkade sisemus on aegade algusest peale välja näinud. Ei mingeid muudatusi, täiendusi, kui mitte arvestada eelpool nimetatud ekraani muusikavideotega.

Millistel põhjustel tasuks Tigrani juurest läbi astuda? Kindlasti siis, kui tuleb lihaisu, aga pole valmis riskeerima ei menüü ega valmistusviisi osas, ühesõnaga tahad kindla peale välja minna.

Kindlasti ka siis, kui prae eest üle saja krooni välja käia ei taha - selliseid kohti jääb järjest vähemaks. Võib-olla ka siis, kui juhtud elama Õismäel ja tahad sõbraga õlut või sõbrannaga teed juua. Või siis, kui nii kapitalistliku majanduse langustest kui ka tõusudest on villand saanud ja tahaks kas või natukeseks tagasi vanu aegu, kui tubli tööinimene veel ausa tööga teenitud raha eest lihtsat sööki sõi ja magusat veini peale jõi.