Ettevõtja, kellest jäi vaid tuhk ema põlvedele

Hannese (37) ema Mare Volteri laual on raamitud foto, kus päevitunud ja elurõõmus Hannes hoiab süles kolmeaastast poega. Laual põleb küünal, selle kõrval on poja telefon.

"Telefon muudkui heliseb ja heliseb, küll laenunõudjad, küll pangatöötajad. Ammu enam ei helistanud talle sõbrad," ütleb ema.

"See tundub nii ebaõiglane, et ühel hetkel on su ees lihast ja luust poeg, ent korraga on sul temast järel vaid peotäis tuhka, mälestused ja hulk vastamata küsimusi," ohkab ema. Tema soov on rääkida avalikkusele oma poja lugu.

"Ma ei taha, et keegi sellises rägastikuks eksleks, sest seal varitsevad ohud, mida ei oska aimatagi. Mu soov on, et keegi võtaks vastutuse, muidu võivad väga paljud emad oma pojad kaotada."

Hannese äri sai alguse kümmekond aastat tagasi, kui tema äiast-ämmast said Eesti ühed esimesed lotomiljonärid ning osa sellest sai seemneks ka laste ärile.

"See oli aeg, kus riik innustas ettevõtjaid. Julgustati võtma laene, looma firmasid, töökohti ja arendama ettevõtlust," räägib ema. Ja Hannese firmal, mis tegeles külmutatud liha- ja kanatoodete hulgimüügiga, läks järjest paremini.

Hannes oli Lilleküla poiss, tema isakodu asus Kuldnoka tänaval ja ema sõnul kasvas ta ütles lihtsate inimeste keskel. Tal oli palju sõpru ja üksmeelne klass.

"Ta tahtis olla edukas ärimees, ühiskond nõudis ju seda. Lihtne töötegija oli häbi olla, see polnud ühiskonnas mainekas," lausub ema.

Aastad lendasid kiirelt. Album on täis õnnelikke ja naerusuiseid perepilte. Aiamajas grillimas, tööd tegemas, suvised ristimis- ja leeris käimise pildid, lapsega mänguhoos, jne, jne.

"Poeg oli Hannesele väga tähtis. Talle osteti parimad ja ka kallimad vankrid, riided, mänguasjad. Ta hoolis temast väga," ütleb ema.

Emaga oli Hannesel aga eriline side. Hannese tuttavad teavad öelda, et mees ütles alati häbenemata: "Ma pean kindlasti emale helistama! Ta peab teadma, kus ma olen."

Tuttavad ütlevad, et ehk tundis Hannes omamoodi mehelikku vastutust ema ees. Täpselt sama vanalt, nagu lahkus Hannes, suri ka tema isa 37aastaselt traagiliselt liiklusõnnetuses.

Võimalik, et just isata kasvades oli tema süda avali ka teiste saatusekaaslaste ees. Näiteks võttis ta tööle kodutu noormehe, üritas leida talle katust pea kohale ja aitas eluga kohaneda.

Ema ütleb, et umbes paar aastat tagasi algasid firmas esimesed raskused - ostjad jäid kauba eest võlgu ega mõelnudki tagasi maksta.

Võlad, mis ulatusid tollal 300 000 kroonini, aga aina kuhjusid ja lõpuks otsustas Hannes võtta firma päästmiseks Tallinna kesklinnas asuva korteri tagatisel 110 000 eurot ehk ligi 1,7 miljonit krooni laenu.

See oli aeg, kus ema süda hakkas aimama halba. Hannes hakkas klassikaaslastest ja sõpradest eemale hoidma. Algasid telefonikõned laenuhalduritelt ja võlanõudjatelt.

"Kui ma temalt küsisin, et kuidas sul läheb, siis võttis ta mul alati käega kuklast kinni ja ütles: ema, ära muretse! Ma tulen sellest välja!"

Aga siis tuli naps ja lõpuks tabletid. Ta ei saanud enam magada ja palus arstil antidepressandid välja kirjutada," räägib ema. "Ottenhofi päästmine oli tema jaoks nii tähtis."

Viimasel ajal ei võtnud Hannes firmast palka. Ütles emale, et võtab nii palju, kui hädapärast vajalik. Ettevõtte võlg ulatus juba nelja miljoni kroonini. Ka pereelu kippus lagunema, naine kolis koos lapsega vanemate juurde maale.

"Märgid näitasid, et ta hinges on liiga suur valu. Nüüd olen ma endalt sadu kordi küsinud: kas ma oleks saanud midagi teha? Lohutasin vaid teda ja ütlesin, et lahenda oma praegust olukorda nagu ristsõnamõistatust," meenutab ema.

15. jaanuari õhtul helistas Hannes emale ja oli optimistlik. Ta ütles vaid, et võtab täna õhtul veidi rohkem tablette, et magada saaks. Kuid neid oli liiga palju.

"Summad ja nõudmised läksid sedavõrd suureks, et see kõik kasvas tal üle pea. Pangad ja maksuamet hukutasid selle poisi."

Maksu- ja tolliamet lähtub maksuvõlgade sissenõudmisel maksukorralduse seadusest ning olenemata üldisest majanduse seisundist on maksuhalduril kohustus nõuda sisse maksuvõlad.

Kuivõrd riigieelarve peamiseks tuluallikaks on maksutulu, on maksuvõlgade sissenõudmine vajalik avaliku halduse kulude katmiseks vajaliku tulu saamise eesmärgil.

Suhtlemisel maksuvõlgnikuga lähtub maksuhaldur eelkõige teeninduse heast tavast.

Makseraskustes maksumaksjatele soovitaks eelkõige mitte hoida kõrvale probleemide lahendamisest.

Maksuhalduri ülesandeks ei ole ettevõtluse seiskamine, vaid muu hulgas ausa ja maksukuuleka ettevõtluskeskkonna kujundamine. Seega ei tohiks karta koostööd maksuhalduriga maksuvõla likvideerimisel.

Üheks võimaluseks ajutiste makseraskuste tekkimise korral on ajatada maksuvõlgade tasumine. Kui maksumaksja soovib tavakorras (st mitte lihtsustatud korras) oma maksuvõlgasid ajatada, siis selle otsustamisel saab määravaks maksumaksja eelnev maksekäitumine ning vajadusel usaldusväärse tagatise omamine.

Praegune kriis võib tuua palju ohvreid

Viimastel kuudel on mitu majanduskriisis ränki kaotusi vastu võtnud ettevõtjat endalt elu võtnud.

Volkswageni aktsiatega ebaõnnestunud tehingu teinud Saksa multimiljardär Adolf Merckle heitis ennast rongi ette. Chicago kinnisvaramogul Steven Good lasi ennast oma Jaguaris maha. Kurikuulsa Bernie Madoffi mahhinatsioonides 1,4 miljardit dollarit kaotanud Prantsuse aristokraatide järeltulija René-Thierry Magon de La Villehuchet lõikas endal veenid läbi. HSBC kindlustusjuht Christen Schnor poos ennast omaenda vööga üles ühes Londoni 750 dollarit ööpäevas maksvas hotellitoas.

Need on finantstippude enesetapud, millele lisanduvad kümned vähemtuntud majandustegelaste otsused eluga lõpparve teha. Mõned neist tapsid enne iseendale käe külge panemist ka oma pereliikmed.

See kõik paneb arvama, et majanduslangus toob enesetappude laine, mille suurimaks riskigrupiks on majandusraskustesse sattunud inimesed.

Statistika ei anna kindlat vastust selle kohta, kas kriisi ajal kasvab ettevõtjate ja teiste majandusega tegelevate inimeste suitsiidide arv.

Uuringud näitavad, et kõige suurem enesetapurisk kõikidest elualadest valitseb reeglina hoopis arstide seas - ilmselt suuresti sellepärast, et neil on lihtsam pääseda ligi surmavatele ravimikogustele.

Seda, et enesetappude arv üldiselt majanduskriisi ajal suureneb, kinnitavad eksperdid juba suurema kindlustundega. Dr Harvey Brenner Johns Hopkinsi ülikoolist nentis hiljuti New York Magazine'is, et enesetappude määra ja majanduskasvu vahel valitseb lineaarne suhe: suitsiiditsükkel peegeldab väikese ajanihkega majanduse tervist.

Kindlaks on tehtud, et töötus on üks tegur, miks inimesed otsustavad eluga lõpparve teha. Suure depressiooni ajal 1929-1933. aastal kasvas USAs enesetappude arv üsna järsult (14-lt 17-le 100 000 inimese kohta), töötuse määr kasvas samal ajal 3,2 protsendilt 24,9 protsendile. Ja kuigi suurte numbrite taga on töölisklass, võtsid endalt toona elu ka mitmed prominentsed pankurid ja investorid.

Kui üks USA riigiraadio intervjueeritav hiljuti väitis, et pankurite depressiooniaegne enesetapulaine on müüt, sai ta naiskuulajalt järgmise vastuse: "Minu vanavanaisa võttis endalt krahhi tõttu 29. oktoobril 1929. aastal elu. Ta oli pankur Syracuse'is New Yorgi osariigis. Tõsi, ta ei hüpanud aknast välja, vaid lasi ennast maha. Aga olin veidi ärritunud kuuldes, nagu aktsiaturu-enesetapud oleksid müüt."

Statistika 2008. aasta enesetappude kohta USAs saabub alles kahe aasta pärast, kuid asjatundjad kardavad, et seekordne kriis võib tuua rohkem ohvreid kui eelmised. Eestis on enesetappude arv viimastel aastatel kahanenud.

Inimesi tõukab vabasurma tihti just staatuse langus ja sellest saadud vaimne hoop, mitte niivõrd vaesusesse sattumine. Paljud ohvrid olid väga jõukad, just viimased paarkümmend aastat on lubanud paljudel jõukust koguda. Näiteks Merckle varandus oli hoolimata suurtest kaotustest 8 miljardit dollarit.

Kõik masendusse sattunud ei tee õnneks enesetappu, kuid USA psühhiaatrid näevad ka muude enesehävituslike käitumisviiside sagenemist: inimesed joovad ja tülitsevad rohkem.

"Teete õigesti, et sellest kirjutate," ütleb Ameerika enesetappude ennetamise fondi meditsiinidirektor Paula Clayton.

Vastuseks Äripäeva küsimusele, kas võlgadesse sattunud ettevõtja enesetapust kirjutada on hea mõte, märgib Clayton, et enesetappudest rääkivates lugudes on oluline tuua välja selle sammu tegelikud põhjused. Nii võisid võlad osutuda Eesti ettevõtja jaoks küll viimaseks piisaks karikas, kuid põhjusi oli tema surma taga siiski ilmselt rohkem.

"Kaks inimest võib saada sama teate, näiteks et pank ei refinantseeri laenu. Üks hakkab lahendust otsima, teine võtab endalt elu," viitab ta. Clayton rõhutab, et 90 protsenti enesetapjatest kannatab surma hetkel tõsiste vaimse tervise probleemide käes ning väga paljud kuritarvitavad meelemürke.

Võtmeküsimuseks on inimeste suutlikkus oma elustiili muuta, räägib Estonian Guide'i peatoimetaja Mikko Savikko.

"Suur ja uhke auto vahetada väiksema vastu või käärida käised üles ja tulla kontorilaua tagant ise tööd tegema. Kes seda suudavad, need jäävad ka ellu," lausub Savikko. Ta avaldas lootust, et töö- ja teenindusstiil hakkab Eestis muutuma. Siis tulevad siia ka turistid, sest näiteks soomlased eelistavad majanduslanguse ajal just Eestit. Riik peab ettevõtteid rahaliselt abistama.

"Mulle tundub, et Eestis vajutatakse kõvasti pidurit, kuid tulevikule mõeldakse vähe," märgib Savikko.

Ilmselt on tõusud ja langused kapitalismis paratamatud. Tundub, et riigid, kus on rohkem kogemusi, ei ela kriisi nii raskelt üle. Ka Eestis on varem kriise olnud. Samas pole meil iial varem olnud nii kägistavat laenukoormust.

Siinkohal peaks olema abiks pankade ja maksuameti paindlikud maksegraafikud ja mõistlikud kompromissid. Tuleb meeles pidada, et rahanumbri taga on inimesed. Miks ei ole Euroopas surmanuhtlust? Sest igale inimesele tuleb jätta võimalus areneda või uuesti alustada - inimelu on püha.

Tean juhtumit Soome lama ajal, kus ühe suure lennukompanii juht koondati ning firma lõpetas tegevuse. Samuti sai pangast koondamisteate tema naine. Mees hakkas hommikuti tööle ajalehe jagajana, naine aga õppis arvutispetsialistiks, maja andsid nad rendile ühele saatkonnale. Kümmekond aastat hiljem edutati mees sama ajalehe osakonnajuhatajaks, naine aga koolitab välja uusi arvutispetsialiste. Majagi said nad lõpuks tagasi.

Ehk on meilgi soomlastelt õppida, kuidas majanduslanguses toime tulla. Ka Eestil on selliseid eeskujusid vaja.

Käega õlale patsutamine, hea sõna ja vastastikune hoolimine lihtsates asjades on asendamatud, vajadusel tuleb hädas sõber aidata asjatundja juurde või üheskoos midagi arendavat ette võtta.

Igal inimesel siin elus on sillad - kellel lapsed, kellel pere, kellel sõbrad, kellel hobi, vanemad. Meeste puhul on tähtis, et neid sildu oleks erinevaid. Iga kannatus on kokkuvõttes mööduv. Me ei ela siin ilmas iseenda jaoks. Mõtiskleda võiks Uku Masingu mõiste "elusamus" üle. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest.

Kriisist väljatulemisel on siiski põhiline osa kanda inimesel endal. Viise, kuidas seda teha, on erinevaid. On inimesi, kes tahavad mured n-ö pihi meetodil välja rääkida. On neid, kes tulevad kokku ja vaikivad - ka selles on informatsiooni.

Vähetähtis pole liikumine: jalutamine mere ääres, sportimine, matkamine. Samuti väljamagamine, puhkamine. Lasta mõtetel vabalt tulla ja minna, ent mitte klammerduda neisse. Tunda ära oma meel ja leida meelerahu.

Abi võib küsida perearstilt, psühholoogilt või psühhiaatrilt. Abi võib olla mõtluse, religioossete praktikate tundmaõppimisest.

Võimalik, et praegu oleks vajalik välja töötada n-ö nõustamisvõrgustik, et inimene õigel ajal abi saaks.

Ettevõtjatele, kes on tegutsenud alates 1990. aastate algusest, ei ole mul soovitusi jagada - need on tõenäoliselt inimesed, kes teavad tõusu ja languse tähendust oma ettevõtetele, aga ka iseendale.

Noorematel ettevõtjatel on nüüd õige hetk selgeks mõelda oma põhiväärtused elus ja ettevõtluses - kelle jaoks on raha kõige olulisem, peab olema valmis, et kõige olulisem elust kaob. Enamik ettevõtjaid tunnistab, pärast väikest mõtlemist, et raha tuleb ja läheb, aga on midagi, mis on olulisem.

Väljapääsu on raske näha, kui tegevusvaldkond on riskantne, tehtud on vigu või ka asjaolude kokkulangemisel. Keeruline on ettevõtjal, kui ei ole elu pärast tööd. Tasakaalustatus elus aitab pinnal püsida ka raskel ajal.

Strateegiline suund on tormis pääsetee. Laev peab ikka olema sadama poole teel, vaatamata lainete tõusule ja langusele. Väiksemate valudega tulevad välja tugevad ettevõtted, kus osatakse käibe ja kulude dünaamikat tasakaalustada. Hästi saavad hakkama ka tugevate põhiväärtustega ettevõtted. Väärtushinnangud on erinevad.

Kindlasti on riskantne valida kõige olulisemaks elus niivõrd püsimatud väärtused nagu raha või materiaalsed hüved. Kõik see, mis on ostetav ja kaduv, on odav ja väärtusetu.

Minu arvates on väärtused lähedased inimesed, enese sisemine tasakaal, terve looduskeskkond, inimeste looming.

Abiks on rääkimine lähedaste inimestega. Aga oluline on rääkida iseendaga. Suitsiid ei ole ettevõtjale kohane käitumine. Kui oled riske võtnud, siis pead nendega ka hiljem hakkama saama.

Kui inimene kaotab selle, mis talle on oluline, tundub, et kontroll elu üle on käest libisenud. On mõistetav, et taolises olukorras on väga raske keskenduda millelegi muule. Ometi see, mis aitab, on teiste tugipunktide leidmine. Näiteks võivad selleks olla suhted.

Olen kohanud inimesi, kelle elu on läinud küll ehk raskemaks, kuid kes ei taju seda hirmutavana. Ometi ongi just ärevus ja hirm see, mis paneb inimest tulevikule mõtlema mustades värvides.

Eriti meeste jaoks on majandusprobleemid keeruline teema, sest mees on orienteeritud tegutsemisele ja tegevusele ning seda toetab ka ühiskondlik hoiak. Meest on peetud pere ülalpidajaks, raha teenijaks ja pere toitjaks. Isegi kui mehed (või ka naised) võivad seda hoiakut kritiseerida, juhib meid paljus siiski just seesugune arusaam.

Mehed vajavad tegutsemisele lisaks tasakaalustavat poolt. Midagi, mis toetaks lihtsat olemas olemist. See tähendab olemas olemist lihtsalt iseenda või abikaasa, laste, vanemate ja sõprade jaoks ja selles peituva väärtuse tajumist. Mõte sellest, et lihtsalt inimene olla ongi juba suur asi, tundub praegu paljudele raskesti aktsepteeritav. Ometi arvan, et seesugune arusaam on samas aluseks kogu meie eksistentsile ja tegevusele.

Ajalooliselt on meestel olnud see tasakaalustav roll just religiooni kaudu, näiteks on olnud mehe ülesandeks edasi kanda religioosset mõttelaadi, hoolitseda pere religioossete rituaalide eest jms. Nüüd on see tahk meeste elust peaaegu kadunud. Ma ei pea silmas konkreetset usku, vaid inimese eksistentsiaalsete väärtustega tegelemist laiemalt. See on püüd mõtestada oma elu ja leida olemasolule põhjendust teiste väärtuste kaudu, kui seda on majandus ning materiaalsed hüved.

Majanduslangusi on olnud läbi aegade ning selles mõttes pole me uues olukorras. Küsimus on, millise pagasiga me sellele vastu seisame. Oleme peadpööritava kiirusega sukeldunud majandusmaailma ja pühendanud sellele väga suurt tähelepanu.

Tundub, et ühiskondades, kus on materiaalne-majanduslik ülesehitus toimunud pikema aja vältel, on materiaalse maailma kõrval säilinud ka teine, eksistentsiaalne mõõde. Palli pole seal löödud vaid ühte väravasse. Säilinud või arenenud on ka muud tasandid käegakatsutava kõrval. Võib-olla ongi just materiaalsete hüvede käestlibisemine meie jaoks võimalus avastada enda elus ja arengus uusi tasandeid...