Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kool seljataga, töötus ees?

Stein Skjorshammer 16. veebruar 2009, 00:00

Mõne kuu pärast lõpetab Eestis keskkooli ligikaudu 14 000 noort inimest. Enamik neist on ambitsioonikad ning üle kõige janunevad nad elu järele. Olles toetunud oma vanemate, sõprade ja õpetajate abile ning julgustusele, on nad keskhariduse kätte võidelnud ja lõpuks valmis sööstma täiskasvanute maailma ning oma elu eest sotsiaalselt ja majanduslikult vastutama. Ehitama omaenda tulevikku. Andma oma panust praegusele ja tuleviku ühiskonnale.

Suur hulk neist soovib haridusteed jätkata, astudes ülikoolidesse, kolledžitesse või teistesse kõrgematesse õppeasutustesse. Aga mis saab ülejäänutest pärast keskkooli lõpetamist? Finantskriisi ajal, majandussurutise haardes - mida nad küll tegema hakkavad?

Lõputuna näiva töötuse kasvu tingimustes tundub, et nad lõpetavad keskkooli selleks, et saaksid jääda töötuks. Nende unistused purunevad ning see toob kaasa kohutavad tagajärjed nii neile endile kui nende vanematele ja ühiskonnale!

Pole vaja palju fantaasiat mõistmaks, et niisugune kogemus kujutab endast lõpetajatele suurt isiklikku lööki nii psüühilises, sotsiaalses kui igas muus mõttes. Noori inimesi on koolitatud ja haritud vaid selleks, et ühiskond saaks neile teada anda, et neid ei vajata. Pole kuhugi mujale minna kui voodisse tagasi, ootama kasina töötu abiraha saamise teate postkasti saabumist. Kogetud hirmud võivad jääda neid inimesi kummitama läbi kogu edasise elu. Nende perekonnad, kes juba paljudel juhtudel on raskeid aegu läbi elanud, püüavad neid abistada nii, nagu nad seda suudavad ja oskavad. Kuid mida nad teha saavad? Võib ette kujutada, missuguseid lisapingeid ja valu see perekonnaellu toob. Lisagem sellele veel tunded ühiskonna suhtes, mis on neid alt vedanud. Murtud lubadused! Lõppkokkuvõttes täiuslik pinnas sotsiaalseks rahulolematuseks oma võimalike individuaalsete ja ühiskondlike tagajärgedega, mis võivad kesta kaugeltki kauem kui ülemaailmne finantskriis. Võib-olla aastakümneid ja mõnede jaoks kogu elu.

Siia võiks täienduseks lisada veel suure hulga noori inimesi, kes on lõpetanud keskkooli varasematel aastatel ning on juba samasuguses olukorras, mida neil omakorda tuleb varsti uute keskkooli lõpetajatega jagama hakata. Ainuüksi Eestis võime rääkida kümnetest tuhandetest noortest inimestest ja nende perekondadest. See on arvestatav osa ühiskonnast!

Kas olukorrale leidub ehk lahendus? Kas on midagi, mida saaksime teha, kui mitte just niisuguse olukorra täielikuks ära hoidmiseks, siis vähemalt lõpetajate, nende perekondade ning ühiskonna valu leevendamiseks?

Üks lahendus võiks olla nende noorte inimeste tööjõuturult eemal hoidmine, jätkates nende koolitamist, valmistamaks neid ette tööjõuturule minemiseks siis, kui finantskriis on taandunud ning nende oskused, kogemused ning teadmised on jälle vajalikud!

Laskem neil oma haridusteed tasuta jätkata! Ja mitte ainult seda - makskem neile stipendiumi selle eest, et nad käivad koolis! Avagem neile kolledžite, ülikoolide ning kutsekoolide uksed ja laskem neil osa saada kõigist haridusalastest ettevõtmistest, mis valmistaksid neid tulevikuks ette ja annaksid nende olevikule sisu.

Poliitikud, bürokraadid ja haridustöötajad peaksid kiiremas korras üksteisele käe ulatama, kokku saama ning välja töötama riikliku plaani. See võiks ehk olla osaks president Toomas Hendrik Ilvese plaanist pühendada 2009. aasta innovatsioonitegevusele.

Kui seda ei saa teha niisugusel viisil, nagu ettepanekus formuleeritud, siis kuidas suhtuda sellese väljakutsesse positiivselt, vältimaks seda, et nii tänavu kui varem keskkooli lõpetajad ei õppinud koolis ainult selleks, et töötuks jääda. Tähtsaks ja praegu meie ees seisvaks ülesandeks on sellele süngele perspektiivile lahenduse leidmine. Igatahes ei tohiks selleks valmistumine osutuda liialt keeruliseks, sest meil on hulga haridusasutusi, mille pakutavatele haridusprogrammidele toetudes saaks tegevuskava üles ehitada ning siis seda edasi arendada ning laiendada.

Lõpetajate ja nende perekondade praeguste vajaduste rahuldamata jätmise ja nende mitte toetamise tagajärjed lähevad meile palju kallimaks kui tänane probleemiga tegelemine. Kindlasti on see võtmeteguriks juhul, kui Eesti tahab liikuda ülespoole "rahvuse majandusredelil" ning suudab selles äärmiselt konkureerivas keskkonnas pakkuda välja veel midagi muud peale odavaks tööjõuks olemise.

Kuna 2009. aasta on innovatsiooniaasta, tuleks ad hoc kutsuda kokku poliitilistest nääklustest vaba, kiiresti toimiv komisjon selge eesmärgiga leida erinevates vormides moodused pakkumaks Eesti noortele täiendavat õpet erinevas vormis ja mitmesugusel kujul - olgu see akadeemiline või kutseõpe või mis iganes, peaasi, et see algaks juba sel sügisel. Näidakem mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes, et need noored inimesed on ühiskonnale vajalikud ja me hoolime nende tulevikust. Ja võib-olla on asja juures kõige parem see, et kui finantskriis on möödas ja majandus hoogustub, on Eestil olemas kõrgelt haritud, teadmiste ja oskustega varustatud ning motiveeritud tööjõud, kes on valmis ning võimeline vastutama oma elu eest ja ehitama üles rahva tulevikku. Me võlgneme selle neile ja endalegi!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:57
Otsi:

Ava täpsem otsing