Uus meeldivalt odav Reval Café

Uus Pärnu maanteel asuv Revali kohvik meelitab oma suurte akende ja odavate hindadega ning naudib avamisest saadik täismaja.

Sellisest truust klientuurist unistab praegusel ajal iga kohvikupidaja. Reval ei tee midagi erilist - püüab vaid odava raha eest kõigile meelepärane olla.

Niisuguseid kõigile meeldida tahtjaid on teisigi. Terves Tallinnas, võib-olla ka Eestis pole aga teist nii heas asukohas ja sobivates ruumides kohvikut kui uus Reval. Ikka poetakse keldrisse või on aknad väikesed või asuvad käiguteedest eemal. Siin on aga isegi sobivas mõõdus lauad ja toolid, male, ajalehed, kohvilõhn. Justkui Pariisis, võiks peaaegu õhata.

Revali kohviku parimateks paladeks on nende saiad ja pirukad, nii nagu ühes õiges kohvikus olema peabki. Pirukate hinnad kümnest kroonist ülespoole ei lähe. Koogiletti olen seni ainult vaadelnud, maitsnud ei ole, aga see on väga paljutõotav.

Saiakestega koos käib kohvi, Revalis on tavaline korralik kohvivalik: tavaline must ja espresso, latte ja cappuccino, nagu ikka. Piimakohv oli lauda jõudes leigevõitu, aga maitselt kuldne keskmine.

Lõuna ajal pakutakse soodsa hinnaga lõunaroogasid, supp 30 ja praad 40 krooni, iga päev erinevaid. Supiportsjon pole kuigi suur ja maitseb tavalise lihtsa kodusupi moodi. Et kõht täis saada, võtaksin kodus teise taldrikutäie veel. Lisaks on menüüs omletid, pitsad, pastaroad ja muud nipet-näpet.

Tavamenüüst proovisin ära pannkoogid singiga ja kanapasta. Pannkoogid olid kehvad, kuivad ja vintsked. Võib olla, et eelmisel päeval valmis küpsetatud. Singitäidis oli ehtne säästukas, aga ka hind mitte kuigi suur. Pasta oli rahuldav, kuid ei midagi rohkemat.

Kõige vähem meeldivad mulle aga kilega kaetud võileivad ja salatid, see pole enam kuidagi pariisilik, vaid tuletab meelde pigem vana aja jaamapuhvetit. Mõlemad peaksid kindlasti ühe korraliku Eesti kohviku menüüsse kuuluma, aga kilekate teeb nende väljanägemise haledalt igavikuliseks ja mittesöödavaks.

Nii et Reval on ühtaegu kohvik ja soodsa hinnaga söögikoht, kuigi sisekujundus lubaks justkui enamat, kas siis paremaid roogasid või huvitavamat menüüd.

Kohvikuks ja lõunasööklaks olemine tuleb aga hästi välja: nälg saab kustutatud ja väljaminekud vähemalt söögi peale ei ole suured (vesi oli küll kallis). Aga mõnusate krõbedate pannkookide küpsetamine ja korraliku pastaroa tegemine käib juba natuke üle jõu. Ja esimene, mis kohvikusse astudes silma hakkab, on ukse kõrval seisev tühi tordiriiul. Õige ongi, kes neid torte praegusel ajal ostakski…

Mul on väga hea meel, et endise söögikioski asemel on Revalil nüüd ilus ja taskukohane päris-kohvik. Pikka iga neile.