Laste muinasjutud ärimeestest

ÄP 06. aprill 2009, 00:00

Kord elas vaene karjus, kes kuulas oma südamehäält ning sestap oligi ta karjus, kes rändas oma lammastega mööda maad.

Ühel päeval istus ta kuldsel karjamaal, kus hein oli seal põlvini ning magus.

Karjus pistis käe taskusse ning võttis sealt väikese leivatüki. Kavalad lambad tundsid otsekohe leiva lõhna ning tõttasid platsi. Karjus vaatas pisikest leivakannikat oma peos, ohkas ja lausus: "Eks peate teiegi sööma, võtke siis minu viimane."

Taevas hakkas hämarduma ja karjus otsustas teele asuda. "Tulge, sõbrad!" hüüdis ta oma lammastele. Lambad ei teinud teist nägugi, kõigest üks pisike tall jalutas arglikult tema juurde. Kuna karjus armastas oma väikeseid kaaslasi nii palju, sõnas ta: "Hea küll, jääge siia, kus hein nii kõrge ja maitsev."

Järgmisel hommikul ärkas karjus üles, vaatas ümberringi ning märkas kivi peal istuvat meest. Mees käskis karjusel minna mägedesse.

"Aga miks?" tahtis karjus küsida, kuid mees oli hetkega kadunud, temast jäi järele vaid kaunis pärl, mille karjus taskusse pistis.

Kui karjane oli koos väikse lambakesega kohale jõudnud, nägi ta tiiki, milles kasvasid lilled, mille õied olid pärlitest. Ta murdis õrnalt ühe lilleõie ja pistis selle taskusse. Siis noppis ta veel ühe ning teisegi ja lõpuks oli kogunenud tal taskusse hulk pärleid. Karjus teadis, et nüüd on ta rikas mees, seega kiirustas ta linna, kus kavatses nende eest osta suure poe ning oma pärleid seal müüa.

Möödus paar nädalat ning karjusel olid käed-jalad tööd täis. Ta polnud märganudki, et väikest lammast tema kõrval ei ole. Karjus otsustas mäe otsast uue karbitäie pärleid tuua, aga kui ta kohale jõudis, avastas ta, et tiik oli ära kuivanud. Karjane istus maha ja sulges silmad. Raha ei teinud ju teda õnnelikuks. Tal oli kogu aeg kiire ja kaelas suured võlad. Järsku tundis ta kellegi külma nina enda põse vastas, ta vaatas üles ning nägi väikest lammast, kellega oli kaasas karjuse endine lambakari.

Karjus müüs oma suure lossi maha ning otsustas taas karjuseametit pidama hakata. "Nüüd võime taas ringi rännata!" ütles ta oma lammastele. Karjus märkas, et väike lambatall hoidis neist eemale ning ta kõndis tema juurde. Lammas vaatas karjust oma siiraste silmadega ning hetkega oli temast järele jäänud vaid väike kuldne pärl, mis sätendas erakordselt eredalt.

Elas kord seitsme maa ja mere taga Eestis üks kena väike jänes. Tal oli rebase kavalus, gepardi väledus, inimese tarkus. Muidu ta ehk ei olekski teiste hulgast silma paistnud, aga ta otsustas ühel kenal päeval hakata tegelema millegagi, mis oleks tulus nii talle endale kui ka ülejäänud metsarahvale.

Ühel päeval, kui jänes oli parasjagu oma tavalisel ringkäigul, nägi ta eemalt oma põldu, mille ta aastaid tagasi oli rajanud, kuid mille olemasolu unustanud. See oli täis kapsaid ja kaalikaid, porgandeid ja rediseid. Jänes jooksis põllule ja hakkas kahe suupoolega põllusaadusi pugima. Kuid siis tuli ta oma elu parimale mõttele.

Ta lippas koju, võttis suure koti ja jooksis põllule tagasi. Pani koti head-paremat täis ja viis koju. Jänes käis põllul veel mitu korda, kuni seal polnud enam peaaegu midagi. Kuid see oli võlupõld, mis kasvatas ise saadusi juurde, seetõttu oli ka jänese mure murtud.

Järgmisel hommikul lippas ta metsa kõige käidavamasse kohta ning pani oma leti püsti. Leti kohal oli silt "Jänese ettevõtlus". Ta reklaamis kauba välja kui kõige parema ja kvaliteetsema kogu metsas ning metsarahvale see meeldis - kõik loomad ja linnud sumisesid jänese ettevõtte juures nagu mesilased meepotil ja jänese äri õitses.

Kuna jänese ettevõtlus oli nii edukas, pidi ta endale ka töötajaid palkama ja oma äri laiendama. Nii said paljud metsaelanikud tööd. Kõik olid rahul.

Kuid ühel päeval ilmus metsa karu Ott naabermetsast. Ta rääkis metsarahvale, et jänes on ehitanud oma ettevõtte üles ebaausalt. Ta kutsus metsaelanikke enda juurde ja ütles, et tal on sama kvaliteetne kaup, kuid odavam ning et tema äris saaks tööd kolm korda rohkem metsaelanikke kui jänese ettevõttes. Loomulikult tärkas kõigis metsaelanikes uudishimu karu Oti äri vastu.

Jänes ei jäänud niisama omaette tihkuma kaotatud klientuuri pärast, ta hakkas hoopis nuputama, kuidas karu Otil oli võimalik oma äri ülal pidada nii odavalt ja kolm korda suurema töötajaskonnaga.

Ja siis ühel ööl see juhtuski. Jänes varitses oma põllul ja ootas, ühtäkki kuulis ta krabinat. Loomulikult oli see karu Ott. Jänes hüppas põõsa tagant välja ja karu jäi talle varastamisega vahele. "Ah et siit sa oma kauba saadki, sa valelik petis. See on minu põld ja minu kaup, sa ei tohi seda varastada. Kas sa tahad tõesti, et ma su pettuse kõigile metsaelanikele paljastaksin?" uuris jänes Otilt. Ott oli kohkunud, loomulikult ta ei tahtnud seda: "Aga, jänes, mis oleks, kui me jõuaksime kokkuleppele?" Aga siis tuli jänesele mõte: "Teeme nii, et sina, karu Ott, võid minu põllult endale kaupa hankida juhul, kui sa maksad mulle 20% oma kasumist ning mainid oma klientidele, et need saadused on minu põllult pärit. Samuti ei või sa minu kliente ja töötajaid minema meelitada. Mis sa selle peale kostad?" Karu Ott jäi mõttesse, kuid nõustus jänese tingimustega. Nad vormistasid lepingu kirjalikult ja töötasid veel pikka aega konkureerivate ettevõtetena naabermetsades. Lõpuks said mõlemad Mart Laari nimelise elutööpreemia kui Eesti majanduse metsa minemisest päästjad.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:01
Otsi:

Ava täpsem otsing