Ahned jänesed

Kirikukalendri järgi on praegu kõige tõsisem kannatusaeg. Kestab see juba hulk aega ning eeldab kasinat eluviisi. Täna-homme veel kindlasti. Ja ülehomme ka. Alles pühapäeval võib liha võtta ja mune värvima hakata. Muna on ju taassünni ja elu sümbol ja seega lihavõttepühade tähistamise juures omal kohal.

Mune värvida on tore. Eriti veel koos lastega. Mis sellest, et lapsed ega vanemad nende värvimisel mingist ajagraafikust kinni ei kipu pidama.

Algklassi laste fantaasiates figureerib müstiline lihavõttejänes, kelle töö nagu oma ametivendade puhulgi on päkapikkudele heade laste aknalaudadele üllatusi poetada. Šokolaadimune eelkõige. Enamik lapsi jääb küll pika ninaga, kuid mõnd klassikaaslast külastavat sellised tegelased igal ööl juba märtsi algusest alates.

Jänes on lihavõttepühade sümboolikas üldse üks vahva loom. Paganliku viljakussümbolina on ta sujuvalt lihavõttetraditsiooni sisse sulanud, kuigi otseselt Jeesus-lapsukesega tal suuremat pistmist pole.

Vaatasin paar päeva tagasi üht toredat mõnesajast lihavõttekaardist koostatud näitust ja silma hakkas üks huvitav asi. Nimelt oli sellesse kaardivalikusse sattunud hulk jänkusid, kes kas kärudega või süles mune teiste silma alt kõrvale üritasid kantida. Jänkude näoilmed rääkisid selget keelt, et neil on kuri plaan munad nimelt ära viia, mitte tuua.

Ahne jänes on meie aja sümbol. Kes siis ei tahaks kõike head kätte saada enne õiget aega. Ja kui juba võtta, siis mitte üks muna vaid terve kärutäis.