Tarbijaloterii on ka hasartmäng

Kaupluse külastaja asetab ostukorvi kommipaki, mida ta poodi sisenedes polnud plaaninud osta - nagu reklaam lubas, võis võita reisi soojale maale. Leivaletis valib ta ka just selle leiva, mille eest uut autot lubati, laulupeo pilet ei tundu enam ahvatlev...

Paraku on "osta ja võida" pakkumisest saanud hasartmäng. Seadus jõustus 1. jaanuaril, kuid ilmselt koondus tähelepanu kasiinodevastasele võitlusele ja palju enamaid ettevõtteid puudutavad sätted on lugemata jäänud. Ja kui on lugemata, on ka täitmata. Kui on täitmata, järgneb eeldatavasti ka sanktsioon. Tundub, et riigieelarve saab kellegi tähelepanematuse tõttu kitsal ajal täiendust.

Mis muutus? Liberaalsus on tarbijaloteriide vallas lõppenud ja asendunud keeldude, piirangute ja sanktsioonidega. Kaubanduslikku loteriid näeb seadus hasartmänguna, kui esinevad panus (kohustus osta kaupa), võit (rahaliselt hinnatav hüve) ja võidu jaotamine juhuslikkuse alusel (võid võita).

Võidufondi väärtusest sõltuvad ka nõuded: kui see on 10 000-100 000 eurot, tuleb järgida loteriipiletitele ja kampaaniatele kehtestatud reegleid ja registreerida tarbijamäng majandustegevuse registris. Loteriid, mille võidufond on suurem kui 100 000 eurot, on keelatud. Enamiku võidufond jääb alla 10 000 euro, mistõttu nõuete järgimine ei ole üldjuhul vajalik.

Ent lisaks tõi muudatus kaasa reklaamiseaduse muudatuse, mis keelab tarbijaloterii reklaami väljaspool müügikeskkonda. Kuid isegi ostukeskkonnas avaldatavas reklaamis ei tohi edastada üleskutset osaleda mängus. Siiski võib iga päev kohata mõnd tarbijaloterii reklaami TVs, raadios, trükimeedias, kaupluste siseraadiotes kõlavad ülekutsed osta kaupa ja antakse lootust võita auhindu. Kellele siis seadusi kirjutatakse?

Autor: Almar Sehver