Esimene stabiilsuse aasta heal juhul 2011

Ehitusmaterjalide tootja on praegu tõeliselt raskes seisus. Turg on langenud juba aastast 2007 ja põhja pole näha. Võib eeldada, et esimene stabiilsuse aasta tuleb alles 2011 ja sedagi juhul, kui taastub usk, et Eestiski saab elada ja toimetada.

Miks ma arvan, et läheb veel paar aastat, enne kui mingitki tõusutrendi on oodata? Igasugune ebakindlus maksupoliitikas, riigi nõrkus teha otsustavaid kärpeid avalikus sektoris, eksporditurgude tähtsuse mittearvestamine ehk aktsioonid nagu "pronkssõdur" ei paranda seda usku kuidagi. Lähinaabrite hädad veel võimendavad tumedat pilti.

Meie sektori ettevõtted, millel on suuremad laenukohustused ja puudub märgatav eksporditurg, on kõik pankrotiohus. Tehtud suured investeeringud ei suuda sellises koduturu olukorras end tagasi maksta. Siin on ainuke võimalus ettevõtete ühinemine või reorganiseerimine.

Firmad, millel laene ja jooksvaid suuri kohustusi pole, elavad rasked ajad üle, kui nad suudavad hoida rahavood positiivsena. Siin aitab ainult püsikulude range kokkuhoid ja tegevuskulude sääst.

Riigi tegevustest on järgmise aasta jooksul tähtsad investeeringute ja energiasäästu programmide käivitumine ning ELi raha kasutuselevõtt eelistempos, et toetada ehitust. Praegu peab kõik riigi poolt nagunii vältimatu ära tegema-ehitama. Hinnad on maas ja ehitajad vajavad tööd.

Eesti peab hoidma oma inimesi kodumaal. Selleks tuleb anda neile võimalus ja ka põhjus siin edasi tegutseda, siduda nad riikliku meetmega (nagu oli teine pensionisammas).

Iga mingil põhjusel siia oma kodu rajanud inimene on Eestile võidetud töökäsi ja maksumaksja - seega tuleb soodustada oma elamise ostu ja ehitamist siia.

Ettevõtlik inimene leiab nagunii tegevust, ja oleks hea, kui see toimuks Eestis.

Autor: Viktor Valkiainen