Šveitsi pankade kaitseks

Pierre Mirabaud 22. aprill 2009, 00:00

G20 liidrid teatasid, et pangasaladuste aeg on ümber ja ähvardasid asuda tegevusse "koostöötahteta jurisdiktsioonide, sh maksuparadiiside vastu". Šveitsi pole küll põhjust viimaste hulka arvata.

Šveitsi valitsus näitas koostöövalmidust sellega, et nõustus Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) nõuetele alludes maksuküsimustes pangandusinfot jagama.

Et selle tähendust mõista, peab teadma tausta. Seadus kohustab Šveitsi panku järgima ülirangeid konfidentsiaalsuse nõudeid. Kui pankur annab oma kliendi rahaasjade kohta infot volitamata kolmandale osapoolele, paneb ta Šveitsi seaduste järgi toime kriminaalkuriteo.

Kuid see konfidentsiaalsuse nõue pole kunagi olnud absoluutne. Näiteks ei sea see mingeid takistusi kriminaaluurimisele.

Üks Šveitsi seadusandluse eripära seisneb selles, et maksudest kõrvalehoidmist eristatakse maksupettusest.

Näiteks puuduliku maksudeklaratsiooni esitamine kujutab endast maksudest kõrvalehoidmist ning selle puhul rakendatakse administratiivseid meetmeid ning vajadusel ka kopsakaid trahve. Seega, vastupidiselt välisajakirjanduses väidetule, ei ole maksudest kõrvalehoidmine Šveitsis lubatud ja on rangelt karistatav. Lihtsalt see pole kriminaalkuritegu. Dokumentide võltsimist hõlmav maksupettus seevastu juba on kriminaalkuritegu.

Rahvusvahelisel tasandil on selline jaotus seni tähendanud seda, et Šveits on teinud teiste riikidega koostööd maksupettuste, aga mitte maksudest hoidumise uurimisel. Nõustudes OECD informatsiooni jagamise nõuetega (maksukonventsiooni artikkel 26), teeb Šveits nüüd koostööd kõikides maksuküsimustes.

Artikli 26 rakendanud riigid on andnud nõusoleku infot jagada, aga mitte seda automaatselt avalikustada. See tähendab, et infot küsiv riik peab koostama põhjendatud taotluse, kus nimetatakse ära maksustatav isik ja konkreetne pank või kus neid piisava detailsusega kirjeldatakse. Nn kalastusretked - valimatu pangakontode traalimine - on endiselt lubamatud.

Demokraatliku riigi kodanikud ei lubaks iialgi valitsusel suvalisel ajal loata oma koju tungida, kuna too loodab juhuslikult komistada varastatud kraami otsa. Miks peaks siis riigil olema automaatne õigus tungida inimeste pangakontodele lootuses leida juhuslikult mõni maksupettur?

Kui Šveits kord juba endale mingi kohustuse võtab, siis täidab ta seda põhjalikult. See peaks tegema lõpu kohatule kriitikale ning ähvardustele Šveits nn musta nimekirja panna.

Aga veel paar sõna OECD-st. OECD on 30 riigist koosnev mitmerahvuseline rühmitus, mille liige on ka Šveits. See ei ole rahvusvaheline organisatsioon ja sel puuduvad seaduslikud volitused rääkida maailma nimel või kehtestada norme, reegleid ja nõudeid ühelegi teisele riigile peale oma liikmete.

Šveitsi on OECD kohelnud lihtsalt häbiväärselt, koostades salaja musta nimekirja oma liikme seljataga.

Süüdistused Šveitsile kui maksuparadiisile tulevad tavaliselt riikidest, kus maksumaksjate ausus on erinevalt Šveitsist madal.

Šveitslased määravad hääletuse teel ise oma maksud ning peavad oma riigi maksusüsteemi õiglaseks, läbipaistvaks ja arusaadavaks. Kriitikud peaksid Šveitsi mudelit uurima hoopis selle pilguga, kas nad saaksid parandada asju oma kodumaal.

Kogu maailma maksudest kõrvale hoidjatest pole 99,99 protsendil Šveitsis pangaarvet. Ent Šveits on kerge märklaud, millel pole võimast lobby USAs ega Euroopa Liidu juures. Oleme käepärane patuoinas, mis lubab raskustes riikidel juhtida oma kodanike tähelepanu kõrvale enda maksusüsteemide puudustelt.

Copyright: Project Syndicate, 2008, www.project-syndicate.org

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:03
Otsi:

Ava täpsem otsing