Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Taimedeta kulub inimkonna hukuni napp veerand tundi

Urmas Laansoo 30. aprill 2009, 00:00

Aed ei saa kunagi olla sellises seisus, et saame öelda - nüüd on ta valmis.

Kui puud on jah suured taimed ja kasvavad kaua, kuigi ka need võivad haigestuda või tormiga murduda, siis näiteks üheaastased taimed vajavad igal aastal uuendamist.

Ka inimesed ise muutuvad, näevad-kuulevad midagi uut, tahavad seda uut ka endale aeda saada. Aed koosneb ju elustaimedest ja nii nagu inimesedki tahavad süüa, juuksuris käia ja ennast pesta, on samamoodi ka taimedega. Nad vajavad pidevat hoolitsust. See ei pruugi olla isegi füüsiline tegevus, mingi kaevamine või saagimine. Aga ikkagi on hea, kui ma neid vaatan ja naudin. Sest milleks muidu ma üldse siis selle aia tegin.

Puud annavad inimestele varju, nende alla saab panna lastele kiige ja nende külge lindudele pesakasti. Puudel ja üldse taimedel on suur roll eluslooduses täita. Taimed pole mitte vaid esteetilise naudingu pakkujad, vaid taimed rikastavad ka õhukeskkonda eelkõige muidugi hapnikuga.

Aga nad annavad inimesele ka kõik muu eluks vajaliku - toidu, rõivad selga, mööblit, paberit, kiudu. Me küll ei mõtle sellele iga päev, aga see on nii - taimed rahuldavad peaaegu kõik inimühiskonna vajadused.

Muide, küll teoreetiline, aga maailmarekord, kaua inimene on suutnud täiesti ilma taimedeta elada, on 17 minutit ja 4 sekundit. Ameerikas üks inimene läks hapnikumaskita vee alla. Kusjuures ka see rekord püstitati alles hiljaaegu, varem oli see Guinnessi rekordite raamatus kirjas kõigest 7 minutit ja 58 sekundit. Tavaline inimene, kes ei tegele allveeujumisega, ei peaks nõnda paari minutitki vastu. Ja see on nii sellepärast, et õhuhapnik, mida me hingame, tuleb ju elustaimedelt.

Hiljuti kuulsin, kui Val Rajasaar, kes on Muraste looduskooli õpetaja, ütles televisioonis, et meie tänapäevased moodsad aiad on kohati isegi liiga üle hooldatud. Neis pole kusagil midagi n-ö looduslikku, midagi ei lasta neis minna isevoolu teed.

Kogu muru on inimese vajaduste ja ilumeele järgi ära niidetud, kõik põõsad nurgeliseks pöetud. Ja siis inimesed imestavad, et linnud ei tule enam aeda. Isegi siis mitte, kui sinna on pesakastid üles pandud.

Tegelikult tahavad linnud tulla sellisesse natuke metsikumasse aeda, kus on ka mõned umbrohud kuhugi kasvama jäetud. Inimene võib arvata, et tal on viimase moe järgi kujundatud ülimalt korras aed, aga looduse vaatevinklist pole see kaugeltki nii.

Taime- ja aiaspetsialistid ning meedia ei pea sellist aiakultuuri rahvale eeskujuks seadma. Aga kui keegi tahab oma aeda viimase rohulibleni üles vuntsida, siis ega seda ei saa ka hukka mõista, kaugeltki mitte keelata.

Nii nagu kõigil elualadel, on ka aianduses võimaluste paljusus tänapäeval väga suur. Aiapidamine on väga loominguline tegevus. Põhimõtteliselt saab ka kõige väiksemasse pinda suhtuda loominguliselt.

Kui inimesel pole üldse taimede ja nende kasvatamisega kogemusi, siis võib-olla tõesti võiks ta abi küsida. Võib minna maastikuarhitekti juurde ja lasta oma aia jaoks plaan valmis joonistada. Aga võib ka ise lugeda, uurida, infot ja kogemusi koguda.

Väga otstarbekas on minu meelest ringiliikumine. Nii Eestimaal kui ka piiri taga. Eesti turismifirmad korraldavad mais ja juunis spetsiaalseid aiasõpradele mõeldud reise iluaedadesse.

Aia kontseptsioon võib oma olemuselt olla väga mitmepalgeline. Võib olla kollektsiooniaed, mis ei järgi üldse mingisuguseid iluprintsiipe, võib olla tarbeaed, võib olla ka ainult silmailu pakkuv aed. Ja loomulikult võib olla ka segaaed, kus on nii ilu- kui ka tarbeaeda.

Viimasel ajal on ju laialdaselt propageeritud, et Eestis kasvatataks koduaedades ka näiteks arbuuse, meloneid ja viinamarju. Meil on juba mitme aasta vältel saada olnud põhjamaa tingimustesse sobilike arbuuside ja melonite seemet ja külmakindlate viinapuusortide istikuid.

Viinapuude kasvatamine on eriti popiks muutunud, Eestimaal tegutseb lausa mitu viinapuude kasvatamisele spetsialiseerunud talu - n-ö põhjamaised viinamäed. paljud ehk ei suuda seda uskuda, aga meil saab tõepoolest avamaal viinapuid kasvatada ja ka saaki saada.

Jah, tõsi - viinamarjakasvatus ei tasu meie kliimas ennast ära marjade kaubandusse müümiseks. Siinsed viinamarjad pole delikatessmarjad, nii, nagu seda on Kreeka või Prantsusmaa viinamarjad. Aga lihtsalt söömiseks saab marju küll. Ning millegi uuega katsetada tasub alati.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:56
Otsi:

Ava täpsem otsing