Hiina alustas võitlust USA dollari vastu

Siiani rahvusvahelisi majanduskemplemisi justkui rahulikult kõrvalt jälginud Hiina on asunud lõpuks rünnakule - Pekingist on viimasel ajal kostunud mitmeid algatusi globaalse finantssüsteemi ümbervormimiseks. Täpsemalt tähendab see, et eesmärgiks on võetud USA dollari troonilt kukutamine.

Mäletatavasti teatas Hiina alles eelmisel kuul, et loodab tulevikus peamise globaalse reservvaluutana USA dollari asemel näha olulisemate valuutade ja toorainete korvi. Hiina mure maailma suurima majanduse valuuta pärast on igati mõistetav, sest enamik Hiina enda valuutareserve on just USA dollaris - täpsemalt kuulub Aasia suurriigile praegu umbes 2 triljoni dollari ehk 1,44 triljoni euro väärtuses valuutareserve, sellest umbes 70% on Financial Timesi andmetel investeeritud just USA valitsuse võlakirjadesse.

Ja USA võlakoormus muudkui kasvab ja kasvab, aina enam üritavad sealsed elanikud oma järglaste seljas liugu lasta. Umbes viimase kaheksa ja poole aastaga on USA riigivõlg kahekordistunud, küündides nüüdseks üle 11 triljoni dollari ehk 80 protsendile riigi majanduse kogutoodangust. Seepärast on Hiina mure ja tekkinud initsiatiiv dollari kui maailmavaluuta asendamiseks igati loogiline - Pekingis saadakse tasapisi aru, et USA selline fiskaalpoliitika ei ole jätkusuutlik.

Hiina on viimastel nädalatel teiste keskpankadega sõlminud mitu valuutavahetuslepingut, nii on kokkulepe saavutatud Argentina, Lõuna-Korea, Indoneesia, Malaisia ja Valgevene keskpangaga. Lepingute järgi teeb Hiina oma valuuta nendele riikidele igal ajal kätte saadavaks.

Eelmisel nädalal tuli aga teade, et Hiina ja Brasiilia on alustamas läbirääkimisi, mille sisuks on kahepoolne jüaani ja reaali kauplemine. Sellega vähendatakse mõlemapoolselt USA dollari tähtsust.

Loomulikult ei toimu suured muutused üleöö ja dollar jääb veel pikaks ajaks maailma majandustegevuse võtmevaluutaks, kuid Hiina on mõned tähtsad pikaajalised märgid maha pannud ja selle tulemuseks võib lõpuks olla rahvusvaheliste finantsarvelduste vormi muutus.

Siiski tähendaks jüaani rahvusvahelise rolli suurendamine veel mitut olulist muutust Hiina senises poliitikas. Esiteks peaks jüaan olema täielikult teiste valuutade vastu vahetatav, samuti tuleks suurriigil kaotada piirangud kapitali liigutamisel Hiinasse ja sealt välja. Financial Timesi kolumnist Geoff Dyer esitab õigustatud küsimuse: "Miks peaks Brasiilia eksportöör maksma jüaanis, kui dollari riskide hajutamine ja konverteerimine on märgatavalt lihtsam?"

Hiina rahvusvaheline mõjuvõim suureneks samuti juhul, kui riik saaks oma suuri rahavarusid laenata enda valuutas, kuid selle eelduseks oleks likviidse ja avatud võlakirjaturu olemasolu, kus intressimäärad kujuneks vabalt, mitte ei määrataks valitsuse poolt.

Teisalt räägib Hiina avatuse vastu kas või praegune majanduskriis, mille mõju Aasia suurriigile on kindlasti sealsete kapitalikontrollide pärast väiksem kui mõnele puhta turumajandusega riigile. Siin võib lihtsa näitena tuua Hiina pangad, kes USA liiale läinud finantsinnovatsiooniga kaasa ei läinud ja seepärast ei ole pidanud vastu võtma ka USA panku tabanud surmahoope.

Seega on Hiina raske valiku ees - oma mõjuvõimu suurendamiseks peab riik nõrgendama majanduskaitset. Kahepoolsetest valuutavahetuslepingutest ei piisa, et USA dollar troonilt lükata ja seeläbi ka maailma majanduse keskpunkt lõpuks läänest itta tuua. Aga näib, et kommunistlik riik on siiski suuna liberalismi poole võtnud ja seda just eelkõige majanduse mõttes. Ei oleks eriti loogiline, kui nüüd järsku seisma jäädaks.