Eesti tagaajamine viis Läti kuristikku

Intervjuu Merksi juhatuse esimehe Ivars Geidansiga.

Oli ju ilmne, et ehitusmahud ei saa iga aasta kasvada 30-40 protsenti. Selleks aastaks andis tõsise hoiatuse uute tellimuste kahekordne vähenemine läinud aasta viimases kvartalis.

Meil on praegu käsil 14 projekti. Nii palju on Merksil vedanud, et meil on kaks suurtellimust, mis ulatuvad tulevasse aastasse - nii DNB Nordi hoone kui ka Tallinki hotell on suurusjärgus 25 miljonit eurot. Lisaks on rida väiksemaid projekte alates poolest miljonist, kus me varem üldse ei osalenud. Oleme tagasi kolme-nelja aasta taguses ajas.

Korterite müük läheb vaevaliselt - varem oli korterite osakaal meie käibes 40 protsenti. Samuti langes läinud aasta esimesse kvartalisse mitme objekti lõpetamine.

Üsna palju. Nõudmine on, kuid kuni käivad jutud, et majanduslanguse põhi pole käes, ei osteta. Samas müüme kortereid juba alla omahinna, mitte aga odavamalt kui 1000 eurot ruutmeeter.

Merksi peakontori kõrval tornmajades on näiteks müüdud umbes 20 protsenti korteritest (üle 20 korruse, üldpinda 75 400 m2), teist nii palju on kaetud eellepingutega. Müüme 1200-1400 eurot ruutmeeter, hinnad on kukkunud kaks korda. Samas on kolm kõige kallimat korterit, mis maksavad ligi pool miljonit eurot, juba ostja leidnud.

Turul on suur ebakindlus. Pangad ei ole veel avalikustanud, mis nad teevad raskustesse sattunud arendajatelt üle võetud projektide ja sundvõõrandatud korteritega. Turul ei ole sellest praegu veel suurt pakkumist tekkinud, kuid see tuleb.

Uusi projekte ei alustata peaaegu üldse. Lõpetatakse seda, mis ehituses, konserveeritakse, turule ei ehitata. Peamiselt lähevad praegu müügiks 60-70 ruutmeetri suurused korterid hinnaga 950-1000 eurot ruutmeeter. Ei ole nagu varem, mil korteri eest käidi 200 000 eurot välja pikemalt mõtlemata. Selline olukord ei olnud normaalne, kus Riia kesklinna kortereid müüdi hinnaga 4000-5000 eurot ruutmeeter, meil oli keskmine hind 3500 eurot. Riia jaoks normaalne tase jääb pigem 2000 euro kanti.

Arvan, et ka ärikinnisvara turg on Lätis vähemalt kolm aastat surnud. Kes ehitab, ehitab konkreetsele tellijale, nagu meie praegu pangahoonet. Turule ei ehitata. Rendihinnad on alla tulnud 8-10 eurole 15 euro asemel.

Kaubanduskeskustega on sama lugu. Viimati valmis Riga Plaza, kus kolmandik müügipindu pole veel rentnikku leidnud. Uusi ei alustata.

Nagu öeldud, Merksil on paar suurt eratellimust. Poolteist aastat tagasi olid meil iga päev kohtumised ameeriklastest hiinlasteni, kes tahtsid kortereid või kontoreid ehitada, praegu kindlaid suurtellijaid ei paista. Samas on suuri Läti firmasid, kes kaaluvad uute hoonete ehitamist - Lattelekom, Latvenergo, maksuamet. Uutest projektidest alustame tänavu infrastruktuuriobjekte - näiteks vee- ja kanalisatsioonivõrkude ehitust üle kogu Läti.

Üldehituses - koolid, lasteaiad - võib osalejaid olla 30-40 firmat ning pakkumiste hinnad erineda sada protsenti.

Ja väga hoolega vaadatakse üksteise näppudele. Kõik võitlevad ellujäämise nimel, ebaseaduslikke kokkuleppeid on palju raskem sõlmida kui buumi ajal, mil sellele ei pööratud tähelepanu - tööd jätkus kõigile.

Seda kogesime ühe projekti puhul - Läti rahvusraamatukogu ehitusel. Tegime 30 miljoni lati võrra odavama pakkumise, kuid skandaal osutuks tähtsamaks kui hind. Rohkem pole selliseid juhtumeid olnud, osalemiskeelde ei ole sellest tulnud.

Ilmselt üsna palju. Ja raamatukogu oleks olnud prestiižikas projekt. Ka see on halb, et igal ajal võib skandaali uuesti välja kaevata.

Käiakse ikka, rohkem ida poolt, hinda pakutakse umbes vahemikus 600-700 eurot ruutmeeter. Meie saaks sellise hinnaga kõik oma korterid müüdud. Huvitav on, et välismaalased usuvad Läti majanduse kiiresse toibumisse rohkem kui me ise.

Järgmine aasta tuleb veel väga raske, ehk 2011. aastal hakkab midagi paremuse poole minema. Püüdsime siin Lätis muudkui Eestist ette jõuda ja kui lõpuks jõudsime, olime kuristiku äärel.

See näitab nõrgad kohad kätte. Sellist bürokraatiaaparaati nagu headel aegadel, ei saa riik enam üleval pidada - süsteem peab muutuma läbipaistvamaks, efektiivsemaks. Ja avaliku sektori palgakärbetest ei piisa - vaja on struktuuri muutust.

Palgatasemed normaliseeruvad - veel paar aastat tagasi tundus normaalne, et tavaline tööline nõudis palka 3000 eurot. Ise oleme juhtkonna tasandil kärpinud palku 15-20 protsenti.

Palgad lähevad paljudel firmadel jälle ümbrikusse - meie selliste asjadega ei tegele. Ahelvõlgnevused kasvavad, milles väiksemad firmad ei pruugi ellu jääda. Konkurentsi vähenemine ehitusmaterjalide turul, kui liiga palju firmasid pankrotti läheb.