Tulevik: Eesti piim made in China?

Ettevõtjad tunnistavad, et üleilmastumine käib täie hooga ja kuna sildile ei pea enam märkima tootja nime, siis peagi on suurem osa toidukaupu "valmistatud ELis", sisuks üks maitse kogu Euroopa jaoks ja hind efektiivsuse tõttu odavam kui meie nn patrioottootjatel.

Otsekohese ütlemisega Nõo Lihatööstuse tegevjuht Toomas Kruustük tunnistas, et praegu dikteerivad kaubandusketid jõupositsioonil olles hinnakõnelustel tootjale oma tingimusi ette, üha rohkem soovivad kaupmehed odavtoodete kampaaniaid.

"Enamasti lubatakse tootjal hindu ülespoole korrigeerida kaks korda aastas, kuid mõningad jaemüüjad ei lase seda üldse teha," selgitas Kruustük. "Nii peavad ettevõtted müüma tihtipeale alla omahinna, et säilitada turuosa. Ent nii saab see toimuda vaid lühikese aja vältel."

Kruustüki sõnul on tarbijad muutunud ostuotsustes ettevaatlikumaks ja hinnatundlikumaks, soovitakse minna n-ö kindla peale, et mitte raha raisata. Ta märkis, et paremad eduvõimalused on suurematel tootjatel, kellel on suur turuosa ning kes suudavad pakkuda laia tootevalikut.

Valdavalt mahepiimatooteid valmistava Pajumäe talu juht Arvo Veidenberg leidis, et ka toidutööstuse sektoris on eluspüsimiseks oluline leida oma nišš. Ta kinnitas, et kuna Pajumäe talu realiseerib suure osa oma toodangust turgudel ja laatadel n-ö otseturunduse korras, siis pole müügimaht kahanenud, küll on müük umbes kolmandiku võrra alla käinud väiketootjatel, kes on keskendunud müügile poekettides.

"Meil on kokku 60 müügipunkti," rääkis Veidenberg. "Sellisel moel müües on kulud suuremad, aga tegutseme ökonišis ja mahetoodangu puhul tarbija eriti hinda ei vaata."

Müügimahtu kasvatava Vigala Piimatööstuse turundusdirektor Jaak Uus kinnitas, et kaubandus soovib üha enam eripakkumisi, mis aga nõuab hindades järeleandmist.

"Kauplustes hakkab silma kampaaniahindade ja eripakkumiste rohkus, tavahindadega müüdavate kaupade hinnad on ju pidevas tõusus," nentis Uus. "See nn surve tuleneb nõudmistest teha lõpptarbijatele eripakkumisi, sest praegu ollakse eriti hinnatundlik."

Uus ei usu, et kodumaised tooted lettidelt kaovad. Tarbijad on lojaalsed Eestis valmistatud toiduainetele, ütles ta.

ASi Tallinna Külmhoone tegevjuht Kuldar Leis tõdes, et mida suuremaks muutuvad jaeketid, seda rohkem on neil mõjuvõimu kehtestada toodete säilivusaegadele ja allahindlusele rangeid nõudmisi ning väiksematel tootjatel läheb raskeks neist kinni pidada. "Halb on see, et ebamõistlikult konkureeritakse hinnad alla, näiteks kilepiim on müügil alla omahinna," selgitas Leis. "See ei ole töötlejate jaoks jätkusuutlik, pärssides tootearendust."

Leis on seda meelt, et suureneb jaekettide private label'i toodete müük, sortiment väheneb, hinnad langevad.

"Kardan, et 3-5 aasta pärast sellist hulka uudistooteid Eesti poodides enam ei näe," nentis Leis. "Muutume eurooplasteks, kus firma toob jäätiseturule kaks uut toodet aastas, mitte 20. Jah, muutume efektiivsemaks, aga tarbija jääb ilma üliheast toiduvalikust."

Kaubanduskettide esindajad pole kuigi altid hinnasõja teemat valgustama. Täiesti lukus seisab nende suu siis, kui küsida, kui palju üks või teine kett tänavu müügikäibes kaotab.

ASi Rimi Eesti Food turundus- ja kommunikatsioonijuhi Evelin Mägioja hinnangul eelistab tarbija praegu odavama hinnaklassi tooteid. "Kui kliendi soov on saada kaupu soodsamalt, püüavad kaupmehed üksteise võidu parimaid hindu pakkuda," selgitas ta. "Kodumaisel tootjal tuleb püüda konkurentsis püsida, see on ka talle väljakutse. Surve hindadele tekib jaekettide konkurentsist - soovides pakkuda soodsaimat ostukorvi, loobutakse mitme kauba pealt kasumi teenimisest."

ASi A-Selver tegevdirektori Iivi Saare sõnul arvestatakse kaubavalikul ja kampaaniaid korraldades nüüd ja edaspidi kohaliku tootjaga. "Klient otsustab, kas valib eestimaise või eelistab odavamat importtoodet," ütles Saar.

See on väga aktuaalne ja raske teema mitte ainult meile, vaid kõigile Eesti tootjatele.

Iga aasta alguses soovivad ketid saada üha suuremaid allahindlusi, boonuseid jms. Samas tooraine ja abimaterjalide hinnad jäävad samale tasemele. Kui tooraine üle on võimalik talumeestega läbi rääkida, siis abimaterjalide puhul seda teha ei saa, sest need hangitakse välismaalt.

Kaubandusketid peaksid olema tootjatele pigem koostööpartnerid kui dikteerijad, sest vastasel juhul surevad eestimaised ettevõtted välja ning poodides ongi ainult Poola ja Leedu kaup, mille toodete hind on saavutatud kvaliteedi ja lihasisalduse arvel.

Hinnasurves on süüdi tootjad ise. Kui nad lähevad sellega kaasa ühes-kahes jaeketis, siis on põhjendatud teiste ootus samadele tingimustele.

Kui tootja tunneb oma toodangu väärtuse devalveerimist, on tal õigus seda toodet sellesse jaeketti mitte müüa.

Kui arvutame n-ö Tambovi reeglite järgi, siis põllumees saab 20%, jaekaupmees aga vaevu 10%. Tootjal on väga suur võim, kuid nad poevad konkurentsiseaduste taha.

Olen veendunud, et kui hinnasõdadega kaasa minnakse ja normaalset lahendust ei leita, siis 20-30 aasta pärast tarbime piima "made in China".