Absurdi võlu ja valu videos

Galerii alumisel korruse kahel seinal näitab projektor hulka lühikesi videolõike. Nelja kunstniku, müstilise Hurraa Berlini, noore Carmen Lansbergi ning Urmas Muru ja Kaido Ole ühisnäitus ei ole ühisnäitus selle tavalises tähenduses.

Kunstnikud on kollektiivselt tootnud hulga sürrealistlikke, absurdimaigulisi videolõike. Viimased on jaotatud kaheks projektsiooniks. Peategelasteks kunstnikud ise.

Ühte kogumikku videoid ühendab melanhoolne mina-tegelane, keda vaataja ei näe ega kuule, aga kelle päevafilosoofia ja mõtisklused ilmuvad ekraanile subtiitrite vormis. Samal ajal tagaplaanil toimuv sündmustik on kaootilise põnevusfilmi sarnane.

Mahajäetud vanas ruumis lõhub mees päevinäinud lauda. Lõpuks leiab ta relva ja tulistab sellest õhku. Järgneb tagaajamine maanteel, kus vaataja on pandud tagaajaja rolli. Ees sõidab lahtise pagasiruumiga auto koos naisega seal sees. Sündmustel järge pidada ei ole mõtet.

"Ma olen kõike näinud ja kõike kogenud. Mida veel suudad sa mulle pakkuda?" on peaaegu dekadentliku alatooniga sõnad, mis viimasena ekraanile ilmuvad.

Videolõik "New York" on justkui peidetud film või ekraanil teksti vormis esitatud näidend. Ainuke asi, mida vaataja ekraanil näeb, on arvuti genereeritud naisepea. See naisepea on jutustaja rollis, rääkides, mitte näidates, kuidas nähtamatu pildiga kaamera liigub ja mida ta näeb. Esitatakse üksikuid katkeid naiste, meeste, politseinike ja koerte vestlustest.

Teine punt videoid on kõik varustatud sürrealistlike pealkirjadega nagu "Rääkiv tekk", "3 punni võõras peas" jne. Videolõigud on varustatud lausetega nagu "Õhku jätkub vaid venelastele", "Ära oota, saada raha juurde", "Hobustel ja sigadel ei ole mitte mingisugust mõtet".

Ühendavat lüli pole mõtet hakata nende hüüdlausete ja videopildi vahel leidma. Näituse eesmärgiks tundub olevat tähenduste brutaalne genereerimine ja teisalt radikaalne dekonstrueerimine. Pildi ja sõna koostöös luuakse absurdimaailm, mis kutsub ja hirmutab, plahvatab ja vindub oma traagikas.

Autor: Ragne Nukk