Euroopas jätkub sama poliitika

Euroopa Parlamendi valimised 2009 toimusid üleilmse majandus-ja finantskriisi tingimustes. Usun, et just sellises sõnastuses lähevad need valimised ka ajalukku.

Kriis mõjutab valijate käitumist ning oht, et sellises olukorras läbiviidud valimised on lihtsalt protestivalimised, on suur. Seetõttu võib ainult kaasa tunda briti leiboristidele või saksa sotsiaaldemokraatidele.

Inimene valib sageli lähtudes oma enesetundest, ja vaevalt see on hea, kui ta on kaotanud töö ja sissetuleku. Ei aita manamine, et sisepoliitikal on Euroopa Parlamendi tööga vähe pistmist. Poliitika on efektiivsem, kui valitseb stabiilsus. See annab ka valijatele võimaluse rahulikumalt keerulistes küsimustes selgusele jõuda. Eks see olegi põhjus, miks poliitikud püüavad kriisiaegadel valimisi vältida.

Kuid valimised toimusid. Nüüd ja praegu. Ja ärme siis imestame, mis näod meilt sealt nüüd vastu vaatavad. Võrreldes eelmise koosseisuga sai Euroopa Parlament erinevaid äärmuslasi kõvasti juurde. Konservatiivid aga säilitasid oma juhtpositsiooni. Silmatorkav oli Saksa liidukantsleri Angela Merkeli ja Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy konservatiivsete parteide edu.

Isiklikult teeb mulle rõõmu briti ja saksa liberaalide edu. Ka Hollandi liberaalsed parteid suutsid oma positsioone parandada. See tähendab töövõimelisemat ALDE fraktsiooni Euroopa Parlamendis.

Mis puutub perspektiividesse, siis praegune kohtade jaotus uues Euroopa Parlamendis näitab, et kuigi sotsialistid said kõvasti lakki, jätkub ka uues kooseisus põhimõtteliselt sama poliitika, mis eelmise kooseisu ajal.

Sisepoliitiliselt oli kindlasti huvitav jälgida ka Eesti valmistulemust. Eesti sotsiaaldemokraatide kehv häältesaak oli üllatus, seda olukorras, kus meedia neid soosis. Rahvas andis valimistel selge signaali, et tahab valida isikuid, ja seda peab ta ka saama.

Valitsuse poliitika Eesti kriisist väljatoomiseks sai valimistel 109 000 häält (Reformierakond ja IRL), majanduskriisi parteilistes päevahuvides kasutav poliitika 103 000 (Keskerakond) ja avatud nimekirjad 102 000 (Tarand).

Valimiskampaania eel ja ajal ründas ja halvustas Eesti meedia aga kõige rohkem peaministriparteid - Reformierakonda. Liberaalid tegutsevad erakonnana aga juba 1990. aastast. Nende liidrid on olnud seotud olulisimate otsustega Eesti riigi ja rahva huvides iseseisvuse taastamise järel. Odavad laimukampaaniad ei mõjuta Reformierakonna valijat. Valimised näitasid, et Reformierakond on ainuke erakond, kes suudab pakkuda alternatiivi Keskerakonnale. Nii saigi Reformierakond võrreldes eelmiste valimistega 2004. aastal kaks korda rohkem hääli.

Eesti saadikuteks valiti minu kõrval veel Edgar Savisaar, Vilja Savisaar, Tunne Kelam, Indrek Tarand ja Ivari Padar. Savisaare asemel läheb Brüsselisse ilmselt Siiri Oviir. Kõigi nende näol on tegemist kogenud poliitikutega. Usun, et meil on head võimalused koostööks Eesti ja Euroopa hüvanguks.

Probleemid, mille lahendamiseks meilt tööd oodatakse, on eeskätt seotud jätkuva ülemaailmse majanduskriisiga, aga ka Euroopa Liidu ühise välis- ja energiajulgeoleku poliitikatega. Eesti eesmärk on vaatamata oma väikeriigi staatusele kindlustada oma majanduslik edu. Eurole üleminek krooni asemel ei ole seotud ainult Maastrichti kriteeriumitega, vaid ka poliitikaga. Seda näitab Leedu kõrvalelükkamine omal ajal. Aga ka Slovakkia sissevõtmine eurotsooni, mille taga oli Saksamaa. Lähevad ju Slovakkiast läbi olulised gaasitrassid.

Seega mingit passiivset ootamist Eesti endale lubada ei saa ja Eesti esindajad peavad Brüsselis ajama nii Eesti kui ka Euroopa asja.